Mõtted tänaseks
Rahvas, kes oli Moosese juhtimisel imeliselt Egiptusest lahkunud, oli jõudnud Kaananimaa piiri äärde. Enne tõotatud maa endale võtmist tundus olevat arukas uurida, mida on oodata. Sellel eesmärgil valiti tundmatut üle vaatama kaksteist meest, igast suguharust üks. Mooses andis neile ülesande: „„Minge sinna Lõunamaale ja minge üles mäestikku, vaadake maad, missugune see on, ja rahvast, kes seal elab: on ta vägev või väeti, on teda pisut või palju? Kas maa, kus ta elab, on hea või halb? Missugused on linnad, kus ta elab: kas leerid või kindlused? Ja missugune on maa: kas rammus või lahja, kas seal on puid või ei ole? Olge vaprad ja võtke kaasa maa vilju!” Oli parajasti esimeste viinamarjade aeg.“ (4. Moosese 13:17−20)
Kaaleb oli üks meestest, kes niisuguste juhistega teele saadeti. Koos Joosuaga tulid nad tagasi aruandega, mis jäi vähemusse. Sel ajal kui kümme neist kaheteistkümnest maakuulajast kurtsid, kui võimatu on seda maad vallutada, ütlesid Joosua ja Kaaleb: „Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!“ (4. Moosese 14:9) Kaalebi ja Joosua usk sai tasutud. Nelikümmend aastat hiljem olid nemad kaheteistkümnest tõotatud maad uurima saadetud mehest ainsad, kes tegelikult sellele maale elama asusid.
Minu palve
Aita mul mõista, kõikvõimas Jumal, et ma pean alati toetuma Sinu abile ja ka seda, et selle abiga suudan teha inimlikult võimatut!
In English