Kaugele minemine oli varem palju raskem kui tänapäeval. Kui töötasin vanasti riigi − või lausa maailma − teises otsas, siis teadsin, et kontakt abikaasaga oli harv. Telefonikõned tähendasid kalleid minutihindasid ja meil ei olnud suurt rahalist varu.
Mobiiltelefonide ja interneti kiire levik on kõike seda muutnud. Kaugekõned on möödanik. Videokõned on muutnud koju helistamise visuaalseks kogemuseks.
Suhtlemine on parem kui varem, kuid siiski on raske olla lahus. Süda igatseb koos olla. Võin ainult ette kujutada, missugune paanikatunne võis jüngrite südant pigistada, kui neil hakkas koitma, et Jeesus läheb tõepoolest ära. Neil oli läinud rohkem kui kolm aastat, et mõista, kes Ta on ja miks Ta oli tulnud, ning nüüd olid nad veendunud, et nende keskel on Messias. Jumal oli füüsiliselt nende keskel!
Kuid fakt, et Jeesus oli jäädavalt võtnud inimkuju, tähendas, et Ta sai füüsilises mõttes korraga ainult ühes kohas olla. Vana Testamendi kogudust oli õnnistatud pilve- ja tulesambaga, mis käis nendega koos kõrbes, ning (enne Babüloonia vangipõlve) auhiilgusega, mis viibis kõige pühamas paigas seaduselaeka kohal.
Kas Uue Testamendi kogudust ei õnnistata Jumala vahetu ligioluga?
„Teile on parem, et ma lahkun,“ selgitas Jeesus. Seda oli kindlasti raske mõista. Kuidas sai Kristuse lahkumine parem olla? Vastus? Püha Vaim, Jumaluse kolmas Isik. Vaimu kaudu sai Jeesus olla igal pool igal ajal. Jüngrid võisid minna laiali kõikjale maailma, igaüks oma misjonipõllule, ja siiski mitte kunagi Kristusest eemale.
Kristlastel on ikka veel igatsus − südamevalu − näha Jeesust silmast silma. See päev tuleb varsti; vahepeal on sama Vaim tänapäeval kogudusega. „Ja vaata,“ ütles Jeesus, „mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Matteuse 28:20)
In English