Tähendamissõnas [Matteuse 18:31] kutsus isand halastuseta võlgniku enda juurde ja „ütles talle: „Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?“ Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.“ „Nõnda,“ ütles Jeesus, „teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.““ See, kes keeldub andestamast, hülgab seeläbi oma lootuse andestusele.
Kuid selle tähendamissõna õpetust ei tohi vääriti kasutada. Jumala andestus meile ei vähenda mingil määral meie kohustust Talle kuuletuda. Samamoodi ei vähenda andestamise vaimsus õiglast võlanõuet kaasinimeste suhtes. Palves, mida Kristus oma jüngritele õpetas, öeldakse: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.“ (Matteuse 6:12)
Sellega ei mõelnud Ta, et me ei tohi pattude andekssaamiseks nõuda oma võlglastelt võla õiglast tagasimaksmist. Kui nad ei suuda maksta – isegi kui see on arutu majandamise tagajärg –, ei tohi neid heita vanglasse, neid ei tohi rõhuda ega karmilt kohelda, ent tähendamissõna ei õpeta meid soodustama laiskust. Jumala Sõna väidab, et kui inimene ei tee tööd, siis ei pea ta ka sööma (2. Kiri tessalooniklastele 3:10).
Issand ei nõua, et rasket tööd tegev inimene peaks toetama teiste jõudeolekut. Paljusid tõukab vaesusesse ja puudusesse aja raiskamine ning vähesed jõupingutused. Kui neid vigu hellitavad inimesed neid ei paranda, siis on kõik nende heaks tehtu nagu varanduse kogumine auklikku kotti. Kuid siiski on olemas ka vaesust, mida ei saa vältida, ning me peame nende õnnetute suhtes üles näitama õrnust ja kaastunnet. Me peame kohtlema teisi niimoodi, nagu sooviksime, et meid sarnastes oludes koheldakse. − „Kristuse tähendamissõnad“, lk 247, 248.
In English