Ma soovin, et Jeesus ei oleks meid lammasteks nimetanud. Lambad on maa peal ühed kõige rumalamad loomad. Nad on nii juhmid, et võivad praktiliselt oma tagaõues ka kaduma minna.
Jeesuse esimene tähendamissõna Luuka 15. peatükis on eksinud lambast – see ei olnud Palestiinas haruldane juhtum. Ent see on rohkem kui lihtsalt kadunud lambast. Veelgi olulisem, see on karjasest, tegelikult Jumalast, kes hoolib piisavalt, et minna üht kadunut otsima ja rõõmustada tema leidmise üle.
Siin pole tegemist Jumalaga, keda juudid Kristuse kuulajate hulgas oleksid tundnud. Kuigi nad uskusid, et Ta võib võtta vastu patuse, kes tuleb Tema juurde tagasi põlvedel kahetsedes, oli mõiste Jumalast, kes riskib iseendaga, et patuseid otsida, väljaspool nende arusaamist.
Ent siin on ülitähtis mõte. Lunastus ei alga meist. Jumal teeb esimese sammu, et aidata meid meie kadunud olekus, samamoodi nagu Ta tegi Aadama puhul Eedenis (1Ms 3:8−10). „Kristuse tähendamissõnades“ on kirjas: „Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. ... Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid armastada, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et võiksime meelt parandada.“ (orig lk 189)
Tähendamissõna kesksed sõnad on „rõõm“ ja „rõõmustamine“, mida kasutatakse nelja salmi jooksul kolm korda. Haripunkt on salmis 7, kus Jeesus teatab, et taevas on rõõm ühe patuse pärast, kes meelt parandab.
Siin on tähendamissõna teine mõte, mis ei sobinud kirjatundjate ja variseride õpetusega. Neil oli ütlus: „Taevas on rõõm ühe patuse üle, kes Jumala eest hävitatakse.“ Leiame, et jüngritel oli sama meelsus Luuka 9:54, 55, kus nad arvasid, et Jeesusel oleks hea meel, kui mõned tänamatud samaarlased saaksid maa pealt minema pühitud.
See ei ole nii, ütles Jeesus, kui kirjeldas Jumalat, kes riskib oma eluga, et otsida kadunut ja peab rõõmupidu, kui on kadunu leidnud.
Tänu olgu Jumalale, et Ta on näidanud oma hoolimist!
In English