See lugu jääb natuke kõrvale sellest ajajoonest, mida oleme järginud. Nüüdseks on kõik lood olnud enne, 1840ndate adventliikumist, selle ajal ja pärast seda. Kuid see lugu Joseph Batesiga näitab, kuidas Jumal lisas veel ühe detaili ehitisse, mida Ta rajas – usulahku, millest keegi maa peal ei teadnud, veel.
1849. aastal rändas Joseph Bates Michigani osariiki mööda ning muude saavutuste hulgas rajas koguduse Jacksonisse.
1852. aasta suvel reisis ta jälle sinna, et sarnaselt Uue Testamendi apostlitega külastada kogudust ja näha, kuidas neil läheb. Pärast seda külaskäiku oli ta veendunud, et peab minema kaugemale läände.
Alati kuulekas Bates astus läände suunduvale rongile. „Mine Battle Creekis maha,“ sosistas Jumal.
Joseph Bates väljus rongist. Ilmselt ei teadnud ta täpselt, mida edasi teha. Mõte, mis tuli kindlasti Jumalalt, oli väga loominguline. Ta läks postkontori ülema juurde ja küsis: „Kes on linna kõige ausameelsem mees?“
See oli juba iseenesest huvitav küsimus, kuid veelgi huvitavam on see, et postkontori ülem teadis vastust! Ta saatis Batesi presbüterlase David Hewetti juurde.
Bates koputas uksele. „Mind saadeti sinu kui Battle Creeki kõige ausameelsema mehe juurde. Kui see on nii, siis on mul sulle mõned olulised tõed rääkida.“
Mida sina ütleksid? David Hewett ütles: „Tule sisse. Ma kuulan.“
Hewett pidas juba järgmist hingamispäeva ja temast sai Battle Creeki esimene seitsmenda päeva adventist (kuigi tõenäoliselt mitte nime poolest, tegelikult oli ta ikka veel presbüterlane).
Kui David Hewett – või ka Joseph Bates – saaks tänapäeva Battle Creeki külastada, ei tea, mida nad küll arvaksid!
Väikeste asjade Jumal, ma ei tea, missugune näiliselt tühine üksikasi minu tänases päevas on osa suuremast plaanist, mida ainult Sina tead. Ma palun, et Sa elaksid minus ja aitaksid mul elada oma elu nii, et keegi võiks minu kohta öelda „linna kõige ausameelsem inimene“!
In English