Elkana, Efraimi mägestikust pärinev jõukas ja mõjukas leviit, austas ja armastas Issandat. Tema naine Hanna oli innukalt ja hardalt usklik inimene, iseloomult armastusväärne ja tagasihoidlik, kuid samas sügavalt vaga ja kindlameelne.
Sellel jumalakartlikul paaril puudus õnnistus, mida iga heebrealane tuliselt igatses: nende kodu ei rõõmustanud laste hääled. Soovides, et tema sugu jätkuks, oli mees paljude kaasmaalaste sarnaselt sõlminud teisegi abielu. Ent see tegu näitas, et ta ei olnud siinkohal uskunud Jumalasse ja nii ei toonud tehtud samm kodusse õnne. Perekonda lisandus küll poegi ja tütreid, kuid Jumala püha seadluse rõõm ja ilu oli minetatud ning rahu perekonnas kadunud. Elkana teine naine Peninna oli armukade ja kitsarinnaline naine, käitumiselt upsakas ja solvav. Hannale näis kõik lootusetuna ja elu tundus koormana. Ometi ta ei kurtnud, vaid talus vaeva vaikse kannatlikkusega. ...
Kuna ta ei saanud jagada oma koormat ühegi maise sõbraga, jagas ta seda Jumalaga. Hardalt palus ta, et Jumal kõrvaldaks temalt kõik solvangud ning kingiks talle igatsetud poja, keda õpetada ja kasvatada Issandale. Ta andis pühaliku tõotuse, et siis, kui Issand tema palve rahuldab, pühendab ta lapse sündimisest alates Jumalale. …
Hanna sai oma palve vastuseks kingituse, mida ta nii hardalt oli palunud. Silmitsedes oma last, pani ta poisile nimeks Saamuel – „Jumalalt palutu“. Siis aga täitis ta tõotuse niipea, kui poiss oli küllalt vana, et teda emast võõrutada. … Siilost pöördus Hanna vaikselt koju Raamasse, olles jätnud Saamueli ülempreestri hoole alla, et poissi õpetataks välja teenistuseks Jumala kojas. Niipea, kui laps oli hakanud midagi mõistma, oli Hanna õpetanud teda armastama ja austama Jumalat ning pidama ennast Issandale kuuluvaks. Kõigi last ümbritsevate tuttavate asjade kaudu oli ema püüdnud juhtida lapse mõtteid Loojale. Kuid isegi pojast lahus olles ei lakanud ema tema eest hoolitsemast. Iga päev palvetas ta poja eest. … Hanna ei palunud pojale ilmalikkus suurust, vaid anus tõsiselt, et ta võiks saavutada selle suuruse, mida taevas hinnatakse – et ta elaks auks Jumalale ning õnnistuseks kaasinimestele. – „Patriarhid ja prohvetid“, lk 569−572.
In English