Praktiline kristlus tähendab Jumala ja Kristusega koostöö tegemist iga päev, mitte aeg-ajalt, vaid kogu aeg. Praktilise õiguse ilmutamata jätmine oma elus on usu ja Jumala väe salgamine. Jumal otsib pühendunud inimesi, rahvast, kes on Tema teenimiseks eraldatud, rahvast, kes paneb tähele ja võtab vastu kutse: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult.“ [Matteuse 11:29]
Kui tõsimeelselt tegeles Kristus meie lunastustööga! Missugune pühendumine ilmnes Tema elus, kui Ta püüdis muuta langenud inimkonda väärtuslikuks, andes igale kahetsevale ja uskuvale patusele oma laitmatu õiguse teened! Kui väsimatult Ta töötas! Templis ja sünagoogis, linnatänavatel, turuplatsil, töökojas, mere ääres, mägedel – kõikjal kuulutas Ta evangeeliumi ja tervistas haigeid. Ta andis endast kõik, et viia täide lunastava armu plaan.
Kristusel ei olnud kohustust seda suurt ohvrit tuua. Ta andis end vabatahtlikult kandma karistust Tema seadusest üleastuja eest. Armastus oli Tema ainus sundus. Nurisemata talus Ta iga valusööstu ja võttis vastu igasuguse häbistava kohtlemise, mis oli lunastusplaani osa. Kristuse elu oli omakasupüüdmatu teenimine ning Tema elu on meie õpperaamat. Me peame jätkama tööd, mida Tema alustas.
Kas need, kes tunnistavad Tema nime, võivad Tema raske töö ja ohvriga elu silme ees hoides kahelda, kas ennast salata, oma risti võtta ja Talle järgneda? Ta alandas end madalaimasse sügavusse, et meie saaksime tõstetud puhtuse, pühaduse ja terviklikkuse kõrgustesse. Ta sai vaeseks, et Ta võiks jagada meile rahu ja rõõmu ning anda meile osa oma trooni hiilgusest.
Kas me ei peaks kalliks pidama eesõigust Tema nimel töötada ning olla innukas Tema pärast ennast salgama ja ohvriks tooma? Kas me ei peaks andma Jumalale tagasi kõik, mille Ta on lunastanud, kiindumused, mille Ta on puhastanud, ja ihu, mille Ta on ostnud, et säilitataks pühitsus ja pühadus? − The Review and Herald, 4. aprill 1912.
In English