„Peab“ tähendab paratamatut. Jeesus rääkis jüngritele, et Ta „peab ... tapetama“. Tema perspektiivist ei olnud rist valik, vaid kohustuslik. Ta ei olnud maa peale tulnud üksnes meile eeskujuks patuta elu elama, vaid selleks, et „anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mk 10:45). „See on minu lepinguveri,“ ütles Ta jüngritele viimasel õhtusöömaajal, „mis valatakse paljude eest.“ (Mk 14:24)
Kristuse surm oli lunastusplaanis kesksel kohal. Ilma Tema asendussurmata ei oleks lunastust üldse olemas. Selle paratamatuse tõttu hakkas Ta jüngreid selgelt õpetama. Aga nagu näitavad Tema esimese katsega seotud sündmused, oli see raske ülesanne.
Miks? Sellepärast et jüngrite taust töötas sellele vastu. Nende arusaam Messiast õpetas selgelt, et Messias „tõuseb Taaveti soost“, et „vabastada halastuses ülejäänud“ Jumala rahvast ning hävitada samal ajal nende vaenlased (4Esra 12:32−34). Ta pidi tulema, et „purustada patuste kõrkus nagu pottsepa valmistatud pott, hävitada kogu nende varandus raudse kepiga, hukata seadusevastased rahvad oma suu mõõgaga“ (Saalomoni psalmid 17:23, 24).
Juudid ei teadnud midagi kannatavast Messiast. Seepärast tabas Jeesuse teadaanne, et Ta peab kannatama ja surema, jüngreid täiesti ootamatult. Mitte ükski loogiline juhtlõng ei pannud neid järeldama, et Jeesus peab surema. Kannatav Messias oli võimatu. Nad ei olnud valmis Messia jaoks, kes hukkub, et päästa neid nende pattudest. Nad ootasid kedagi, kes vabastaks nad roomlastest rõhujate käest.
Saamatu aru Messia rollist, ei suutnud nad kindlasti taibata Tema ülestõusmise tähendust ning see puudujääk põhjustas neile hiljem suurt ahastust.
Esimesi jüngreid pimestasid varem kujunenud arusaamad, mille nad olid lisanud Pühakirjale. Sarnane käitumine ohustab meid kõiki.
Issand, aita meid, et meil oleksid silmad, mis näeksid, ja süda, mis usuks!
In English