Me räägime kogu aeg varakristlikust kogudusest. Kui suurepärane see oli, kuidas me sooviksime samasugused olla. Me räägime ka „varasest ja hilisest vihmast“. Tule, Püha Vaim, tule! Me laulame sellest, kuid me ei ole kindlad, kas me seda tegelikult soovime.
See on meie viimane pilguheit „maa all“ olevatele asjadele, mida ei tohi ebajumalaks teha. Lõpetame selle ühe tõestisündinud looga.
Aastaid tagasi tuli üks noormees ühte akadeemiasse. Ta ei olnud „ametnik“, jutlustaja ega midagi. Ta tuli lihtsalt külla. Tal olid kaasas kitarr ja väike seljakott. Õpetajad lubasid tal kohvikus süüa ja õpilastega kokku saada.
Kui ta õpilastega vestles, tuli välja, et ta oli tundud kutsumust võtta salmi Luuka 18:22 tõsiselt. Ta oli müünud ära kõik, mis tal oli, andnud selle vaestele ja nüüd oli tema omand ainult see, mida ta kaasas kandis – kaks komplekti riideid, Piibel ja kitarr. Ta reisis ringi, laulis ja rääkis Jumalast. Inimesed võtsid ta vastu ja andsid talle süüa. Või siis ka mitte. Mõnikord pakuti talle küüti. Enamasti kõndis ta jalgsi.
Üks tõsimeelne neiu küsis tema käest: „Mis sa arvad, kas Jeesus mõtles, et kõik peavad kõik maha müüma?“
„Ei,“ vastas noormees, „Ta tahab, et me annaksime Talle kõik, kaasa arvatud iseennast, oma kitarri, Piibli ja riided. Kõiki ei ole selliseks eluks kutsutud. Mõelge vaid, missugune riik siis oleks! Kuid kõik on kutsutud andma kõik Talle. Ja olema valmis sellega tegema seda, mida iganes Ta ütleb.“
Neiu ei unustanud seda iial Kuid ta ei ole ikka veel päris kindel, kas ta on valmis loobuma kogu oma omandist või hoidub sellest ja ütleb: „See on minu oma, sa ei saa seda.“
Ta ei ole päris kindel. Mida arvad sina?
Kõigi heade andide andja, ma olen Sinu oma. Minu raha on Sinu oma. Minu asjad on Sinu omad. Tee nendega ja minuga seda, mida Sa tahad!
In English