Nüüdseks oli selgeks saanud, et Iisrael kui juriidiline ühendus ei võta Jeesust Messiana vastu. See jättis Jeesusele tähtsa ülesande − valmistada jüngrid ette oma surmaks.
Matteuse 16:21 on selle fakti esimene selgesõnaline teadaanne. Peame teadlikud olema igast selle elemendist. Ta
„pidi minema Jeruusalemma“,
„palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt“,
„tapetama“
„ja kolmandal päeval üles äratatama“.
Asi polnud selles, nagu poleks Ta mõnele neist sündmustest varem vihjanud. Aga nüüd oli aeg otsekoheselt rääkida. Seepärast on oluline väljend „sellest ajast peale hakkas Jeesus“. Ta pidi neid asju avameelselt ja selgesõnaliselt õpetama.
Peame küsima, miks valis Jeesus nii oluliste õpetuste esitamiseks just täpselt selle aja? Sellepärast et Peetruse tunnistus, et Ta on Messias, oli näidanud, et tema ja teised jüngrid hakkavad asja taipama. Nad teadsid, kes Jeesus on. Aga üks asi on tunnistada, et Jeesus on Messias, kuid hoopis teine asi on mõista Messias olemise tähendust. Jüngrite peas olid hiilguse ja võidutsemise visioonid, kuid Jeesus teadis, et Tema lõpp on surm ja hülgamine. Kui Ta nägi religioossete võimude sepitsusi, mõistis Ta, et on elutähtis õpetada oma järelkäijatele oma missiooni tegelikku reaalsust.
Millest see pakiline vajadus? Ilma teadmisteta Teda eesootavast surmast oleks nende usk täiesti purunenud. Isegi teadmistega oli nende usk peaaegu hävimas. Aga Ta rääkis neile, enne kui asjad juhtusid, et kui kõik toimub, võiksid nad uskuda (Jh 13:19).
Varem ei saanud Jeesus seda informatsiooni jagada. Kui Ta oleks seda teinud, siis oleksid jüngrid Ta kohe maha jätnud selle üleüldise arusaama tõttu, mis juutidel oli kuningliku Messia kohta. Nad oleksid keeldunud uskumast, sest nende arvates ei teadnud Jeesus üldse, mida Messias olemine tähendab. Aga nüüd, kuna nad teadsid, kes Ta on, võis Ta selgitada neile, missugune on Tema missioon.
In English