Jeesus õpetas oma järelkäijatele, et nad on võlgu nii juutidele kui ka kreeklastele, nii mõistlikele kui ka mõistmatutele, ning andis neile mõista, et inimeste tehtud eristused rassi, kasti või päritolu põhjal ei ole taevas heaks kiidetud ega tohi mõjutada evangeeliumi levitamise tööd. Kristuse jüngrid ei pidanud vahet tegema lähedastel ja vaenlastel, vaid neil tuli ligimeseks pidada igaüht, kes vajab abi. Nad pidid maailma pidama oma tööpõlluks ja püüdma päästa kadunuid.
Jeesus on andnud meestele ja naistele oma töö ning Ta viib nad välja sellest kitsast ringist, mille on määranud nende isekus, ning purustab territoriaalsed piirid ja kõik ühiskonna kunstlikud vahetegemised. Ta ei määra misjonimeelsele innukusele piire, vaid käsib oma järelkäijatel laiendada tööd maailma äärteni. …
Tööpõld kujutab endast üht tohutu suurt kogukonda inimestest, kes on eksituse pimeduses, keda täidab igatsus, kes palvetavad selle poole, keda nad ei tunne. Neil on vaja kuulda nende häält, kes on Jumala kaastöölised, ütlemas sama, mida Paulus ütles ateenlastele: „Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.“
Kristuse koguduse liikmed peavad olema suurel lõikuspõllul ustavad töölised. Nad peavad hoolsalt töötama ja tõsiselt palvetama, saavutama edu ja levitama valgust maailma moraalses pimeduses, sest kas mitte taevainglid ei anna neile jumalikku inspiratsiooni? Nad ei tohi kunagi mõelda, veel vähem rääkida, nurjumistest oma töös. … Nad peavad olema tulvil lootust ja teadma, et nad ei toetu inimvõimekusele ega piiratud ressurssidele, vaid tõotatud jumalikule abile, taevaste saadikute teenimisele, kes on lubanud nende ees tee avada. …
Jumala inglid avavad meie ees tee, valmistavad südameid evangeeliumi sõnumiks ning töölisi saadab tõotatud vägi ja „Issanda auhiilgus järgneb“ [Jesaja 58:8] neile. − The Review and Herald, 30. oktoober 1894.
In English