Jeesus oli jõudnud oma elu kriisipunkti, kui Tema inimlik nõrkus maadles Jumala tahtega.
Liiga lihtne on pidada Teda mingiks üliinimeseks, kes liugles läbi elu ühelt vaevata võidult teisele. See ei olnud nii! Ta nägi vaeva nagu meiegi. Kuid Tema lahingud olid palju suuremad, nagu oli suurem Tema missiooni tähtsus meie elu eesmärgist. Heidutatuna väikestest kiusatustest ja väljakutsetest, mis meie teele satuvad, variseme liigagi sageli kokku enne, kui liigne pinge meieni jõuab. Aga kui Jeesus oleks taganenud, oleks see nullinud kogu lihakssaamise põhjuse.
Tal oli ainult kaks valikut: kas minna edasi lõpliku ohvrini Kolgatal või anda alla ja lasta kogu inimkonnal lõigata oma hävitust.
Ja kurat teadis, mis on kaalul. Seni oli ta maa peal oma tahtmist mööda tegutsenud. Aga kui Kristus oli oma missiooni täitmas, teadis Saatan, et see pitseerib tema saatuse. Maailma saatus sõltus sellest, mis toimub mõne järgneva tunni jooksul.
Selles pinges astus Kristus Ketsemani aeda. Kolm korda korratud palve näitab, et kui ilmus nähtavale Tema elu tähtsaim valik, võitles Ta nii, nagu ei kunagi varem.
Sarnaselt teiste inimestega ei olnud Temalgi soovi kogeda alandavat ristisurma. Ent see polnud tegelik küsimus. Peamine probleem oli selles, et ristil pidi Ta surema kogu inimkonna pattude eest. Temast pidi saama meie asemel patt (2Kr 5:21), Ta pidi enda peale võtma meie needuse (Gl 3:13). See oli probleem.
„Ajastute igatsuses“ on kirjutatud: „Ta tundis, et patt oli lahutamas Teda Isast. Kuristik näis nii lai, pime ja sügav, et Jeesus tundis õudust. Ta ei võinud kasutada meeleheitest vabanemiseks oma jumalikku väge. Inimesena pidi Ta taluma patu tagajärgi ja tundma Jumala viha patu vastu.“ (orig lk 686)
See raskus rõhumas, heitles Ta meeleheites ning teatas viimaks, et täidab pigem Jumala kui enda tahet.
In English