Neli meest kössitasid õnnetult Samaaria linna välismüüri ääres, suure peavärava lähedal. Nad oli nälga suremas. Keegi ei pakkunud abi, sest nad olid pidalitõbised. Teisalt ei kimbutanud neid ka keegi. Linn oli nüüdseks juba kaua aega piiramisrõngas olnud, nii et värava taga viibimine oleks olnud väga ohtlik, kui nad ei oleks olnud haiged. Isegi sõdurid kartsid nende ligi tulla.
Piiramine oli kestnud nii kaua, et inimesed olid suremas ja kõik vähegi söödav − sellised asjad nagu põllutaimed, mida loomad sõid, või isegi eeslipead! − olid uskumatult kallid, kui neid üleüldse leida oli.
Pidalitõbised ei teadnud, et samal päeval oli prohvet Eliisa kuningale öelnud, et piiramine lõpeb äkiliselt. Nad teadsid vaid, et kui nad midagi ette ei võta, siis nad surevad.
„Milleks siin istuda ja surma oodata?“ küsis üks. „Lähme alla vaenlase leeri ja palume armu.“
„Nad tapavad meid!“ ütles teine.
„Kui tapavad, siis on see parem kui aeglaselt nälga surra!“ täheldas kolmas.
Nii asusid nad hääbuvas õhtuvalguses künkalt alla minema. Kujuta ette nende hämmastust, kui nad avastasid, et kogu laager oli maha jäetud! Hobused ja eeslid olid veel kinni seotud, telgid avatud, toit ja riided igal pool, kuid mitte ühtki hingelist.
Alguses hoolisid pidalitõbised vaid toidust. Nad sõid ja sõid. Seejärel hakkasid nad väärtesemeid koguma ja ära peitma. Siis mõistsid nad, kui isekad nad olid. Ka linnas olid nälgivad inimesed. Nad peavad kuulutama head sõnumit, kuigi enamik inimestest ei oleks olnud nõus seda tegema.
Nad rääkisidki sellest ja linn sai päästetud.
Jumala pühadusega võrreldes olen ma pidalitõbine, surmava ja nakkava patususega nakatatud. Aga ma tean mõnda head sõnumit. Ma tean, kus on hinge jaoks toidust. Kas sina tead? Jagagem seda.
Ettenägelik Hoolitseja, Sa oled näidanud meile, oma näruseis rõivais lastele, kust leida Eluleiba ja Vaimuvett. Me ei taha seda endale hoida. Näita meile, kuidas jagada teistele nälgivatele, kaltsudes inimestele, kust leida toitu hingele!
In English