Suur rahvahulk järgnes Päästjale Kolgatale, paljud pilgates ja mõnitades, kuid mõned nuttes ja aina Teda kiites. Need, keda Ta oli mitmesugustest vaevustest terveks teinud ja need, kelle Ta oli surnuist üles äratanud, kuulutasid tõsise häälega Tema imelistest tegudest ning nõudsid aru, mida oli Jeesus teinud sellist, et Teda koheldakse kurjategijana. ...
Jeesuse suust ei tulnud kaebuse pominatki, Tema nägu oli kahvatu ja rahulik, kuid Tema laubal pärlendasid suured higitilgad. Tema näolt ei pühkinud surmahigi kaastundlik käsi, Tema inimliku südame toetuseks ei kostnud ühtki osavõtlikku ega muutumatu ustavuse sõna. Ta tallas surutõrt üksinda ja mitte kedagi polnud Temaga. Sel ajal kui sõdurid tegid oma kohutavat tööd ja Ta kannatas kõige ägedamat piina, palvetas Jeesus vaenlaste eest: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“
Tema mõtted kandusid enda kannatustelt Tema tagakiusajate kuriteole ning nende osaks saavale kohutavale, kuid õiglasele karistusele. Ta tundis neile nende teadmatuses ja süüs kaasa. Ühtki needust ei kõlanud sõduritele, kes kohtlesid Teda nii karmilt, ühtki kättemaksusõna ei kostnud preestritele ja ülematele, kes olid kõigi Tema kannatuste põhjustajad. Samuti ei tundnud Ta mingit kahjurõõmu eesmärgi täitmise tõttu, oli vaid palve andestuse pärast − „sest nad ei tea, mida nad teevad“.
Kui nad oleksid teadnud, et valmistavad teravat piina Temale, kes oli tulnud patust inimkonda igavesest hukatusest päästma, oleks neid haaranud õudus ja kahetsus. Kuid teadmatus ei kõrvaldanud neilt süüd, sest neil oli eesõigus Teda tunda ja Jeesust Päästjana vastu võtta. Nad hülgasid kõik tõendid ning ei teinud Aukuningat risti lüües pattu üksnes Taeva vastu, vaid ka kõige tavalisemate inimlike tunnete vastu, sest nad saatsid piinarikkasse surma süütu inimese. Jeesus teenis ära õiguse olla inimkonna Eestkostja Isa juures. See Kristuse palve vaenlaste eest hõlmab kogu maailma ja käib iga patuse kohta, kes kunagi elab, kuni aja lõpuni. − „The Spirit of Prophecy“, 3. kd, lk 152−154.
In English