Jeesuse hinge pime öö on läbi. Jeesus on läbinud oma elu kriisi ja teab, et Isa ei ole Teda hüljanud.
Ahastus on läbi. Usaldus ja rahu on Kristuse hääles, kui Ta hüüab valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu.“
Märkimisväärsed sõnad Mehelt, kes alles mõne minuti eest oli tundnud end täiesti hüljatuna. Need on ususõnad. Jeesus teadis, kes on Ta Isa. Ja Ta teadis, kuhu Ta läheb.
Jeesus ei surnud nii nagu teised inimesed. Meie sureme, sest meil pole valikut. Haigus või vigastus võtab meid, kas tahame või ei. Aga isegi surmas oli Jeesus teistsugune. Ta suri vabatahtlikuna. Ta ütles enda kohta: „Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.“ (Jh 10:17, 18) Jeesus teadis, kes Ta on. Ta mõistis oma Isa olemust. Ja Ta teadis, kuhu Ta läheb, kui andis enda Jumala kätte ja tegi viimase hingetõmbe.
Tema kogemusest on õppida kõigil Tema järelkäijail. Tema surm võis olla ainulaadne oma vabatahtlikkuse poolest, kuid kõigil Tema järelkäijatel on eesõigus võtta surm vastu rahulikult ja samasuguse võiduka tundega nagu Tema.
Nagu Temal, pole ka minul vaja karta seda, mida mõned nimetavad „õuduste kuningaks“. Jeesuse tegu on Saatana alistanud. Kurat võib meie ihu mõnda aega vaevata, kuid ta ei saa meid lahutada Jumala armastusest ja Jeesuse võidust.
Surev Stefanos teadis seda, kui hüüdis: „Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!“ (Ap 7:59) Seesama suur tõde oli meeles ka Paulusel, kui tema suremise aeg oli lähedal: „Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2Tm 1:12)
Õnnelikud ja õndsad on need, kes seisavad elus koos Jeesusega. Needsamad seisavad viimaks jälle koos Temaga tulevases maailmas.
Ka meie võime usaldada. Sarnaselt Jeesusega teame, kellesse oleme uskunud. Ja me võime samamoodi usaldada oma vaimu Tema kätte, kui seisame oma maise teekonna lõpus.
In English