Jeesuse teenimistöö suure haripunktilise palve teine osa nihkub Jeesuselt endalt jüngritele. Ta teab, et neil on rohkesti vajadusi pärast seda, kui Ta on Isa juurde läinud.
Esimene asi, mida tähele panna, on see, et Ta ei palu, et Jumal nad maailmast ära võtaks. Vastupidi, Ta teab, et maailm on nende teenimistöö paik. Seepärast ei ole Tema palve, et nad võiksid põgeneda, vaid hoopis võita. Ta ei läinud kaasa selle kristluse vormiga, mis matab end kloostrisse, vaid sellega, mis sirutub aitama kadunud ja mandunud maailma. Kuigi on tõsi, et nad vajavad palve ja mõtisklemise perioodi, ei ole see eesmärk omaette, vaid eesmärgi saavutamise vahend. Kristlus ei tähenda maailma mahajätmist, vaid soovi maailma võita. Kristus palvetab meie kui jüngrite eest, sest kuigi me oleme maailmas, ei ole me maailmast.
Teine tähelepanuväärne asi on, et Jeesus palvetas oma jüngrite ühtsuse pärast. Kindlasti oli seda neile vaja, sest nad olid palju aega kasutanud selle üle tülitsemiseks, kes on suurim. Ja nagu teistes inimestes läbi aegade, oli neis kitsarinnalist kadedust ja vaenulikkust. Kuid Jeesuse palve ühtsuse pärast ei olnud vaid nende eest, vaid ka meie eest. Ükski kogudus ei saa olla täielikult efektiivne, kui selle liikmed tirivad eri suundades.
Palve kolmas aspekt on, et Jumal kaitseb oma järelkäijaid kurja eest. Erinevalt paljudest meie ajal oli Jeesusel väga selge arusaam, et maailmas on võimas isik, kes püüab meist igaüht meie vaimulikult teelt kõrvale kallutada.
Lõpuks palvetas Jeesus, et jüngrid võiksid olla pühitsetud ja varustatud missiooni jaoks maailmas.
See on Tema palve tähendusrikas haripunkt, kuid sel pole mõju, kui meie jüngritena ei pühitse, eralda ega pühenda oma elu Temale. Ainult siis, kui otsustame end teadlikult anda tema kätte, saab Kristuse palve meie eest vastatud.
In English