Kristuse päevil tõid emad oma lapsed Tema juurde, et Ta paneks oma käed õnnistades nende peale. Selle teoga näitasid nad usku Jeesusesse ja südame sügavat muret nende hoolde usaldatud väikeste praeguse ja tulevase heaolu pärast. Kuid jüngrite arvates ei olnud vaja Õpetajat pelgalt laste pärast segada ning kui nad emasid minema saatsid, noomis Jeesus jüngreid ja käskis rahval teha teed neile ustavatele lastega emadele. Ta ütles: „Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik.“ [Matteuse 19:14]
Kui emad tulid mööda tolmust teed ja lähenesid Päästjale, märkas Ta tahtmatuid pisaraid ja värisevaid huuli, kui nad esitasid vaikse palve oma laste pärast. Ta oli kuulnud jüngrite noomivaid sõnu ja oli nende korralduse kohe tühistanud. Tema suur armastav süda oli laste jaoks avatud. Ta võttis nad üksteise järel sülle ja õnnistas neid, samal ajal kui üks väike laps toetus sügavalt magades Tema rinna vastu. Jeesus kõneles emadele nende töö kohta julgustavaid sõnu ja oh missugust kergendust tõi see nende meeltele! Kui nad seda mälestusväärset sündmust meenutasid, mõtlesid nad rõõmuga Jeesuse headusele ja halastusele. Tema armulised sõnad olid tõstnud nende südamelt koorma ning sisendanud uut lootust ja julgust. Kogu väsimustunne oli kadunud.
See on julgustav õppetund kõigi aegade emadele. Kui nad on teinud parima, mida suudavad oma laste heaks teha, võivad nad lapsed Jeesuse juurde viia. Tema silmis on kallid isegi imikud ema süles. Ja kui emasüda igatseb abi, mida ta teab, et ei suuda ise anda, armu, mida ta ei suuda jagada, ning heidab end ja oma lapsed Kristuse halastusrikaste käte vahele, võtab Ta nad vastu ja õnnistab neid, annab rahu, lootuse ja õnne nii emale kui ka lastele. − Good Health, jaanuar 1880.
In English