Armetu, rumal, tuumatu „kristlus“

Avaldatud 15.11.2017, rubriik Päeva sõna

Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. 1. Kiri korintlastele 15:17−19

„Nüüd aga,“ jätkab Paulus, „on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudse­viljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul; ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale.“ (1Kr 15:20−24)

Kristlus ilma ülestõusmiseta on rumaluse tipp ja kristlased oleksid Pauluse sõnul kõigist inimestest armetumad. Inimesed, kes toetuvad Kristuse nimele ilma Tema ülestõusmiseta, on hoidnud alles kestad, kuid vilja minema visanud. Nad elavad jõuetus vales.

Aga just seda olid mõned korintlased teinud. Pauluse tõsine teemakäsitlus Esimeses kirjas korintlastele 15. peatükis püüdis neid õigele teele suunata, rõhutada ülestõusmise tõde ja selle hülgamise rumalust – teed, mis viib tähenduseta „kristlusesse“.

Huvitav asi korintlaste kriisi puhul on see, et valgustusajastul leiutasid teoloogid ja jutlustajad selle uuesti ning sellest sai põhipunkt 20. sajandi peamiste protestantlike usulahkude tõekspidamiste süsteemis.

Kaasaegsed inimesed olid lihtsalt liiga targad, et seesugust rumalust uskuda. Surnud inimesed ei ärka ellu. Jüngrid mõtlesid selle välja, et oma eksitust varjata. H. Richard Niebuhr võttis modernse kristluse kokku, kirjutades: „Ilma vihata Jumal tõi ilma patuta inimesed ilma kohtuta kuningriiki Kristuse ilma ristita teenistuse kaudu.” Ta oleks võinud lisada ka „ilma ülestõusmiseta“. Tulemuseks oli formaalne religioon, mis keskendus eetikale ja heategevusele.

Lõpptulemuseks olid võimetud kirikud, mis hakkasid lõpuks kahanema ja surid välja. Nad olid minema visanud piibelliku sõnumi tuuma. Ja selle ühe hoobiga õnnestus neil end ära kohitseda (pikemalt sellest minu raamatus „Apocalyptic Vision and the Neutering of Adventism“ – „Apokalüptiline visioon ja adventismi kastreerimine“).

Niisugune on kõigi selliste liikumiste saatus, mis pööravad selja tugevaks tegevatele tõesammastele. Kogu kristluse jaoks pole olemas elutähtsamat ja olulisemat fakti kui ülestõusnud Kristus.

Jaga Facebookis