Mõtted tänaseks
Jaakobil ei olnud Leevi kohta palju positiivset öelda, kui ta vahetult enne surma poegi õnnistas. Kas asi oli Leevi põlastusväärses käitumises, kui ta − koos oma venna Siimeoniga − tappis kõik Sekemi meessoost elanikud kättemaksuks õe Diina vägistamise eest? Poegi õnnistades ütles Jaakob: „Vennaksed Siimeon ja Leevi, nende noad on vägivalla riistad. … Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis!“ (1. Moosese 49:5−7)
Need Jaakobi viimased sõnad Leevi hajutamise kohta täitusid, aga teistmoodi, kui oli Jaakob mõelnud. Kui Jumal andis pärast Egiptusest väljaminekut Iisraelile juhised kogudusetelgi ehitamiseks ja selle teenistusteks, siis valiti Leevi järeltulijad − leviidid − pühamu ja kõigi sellega seotud tegevuste eest hoolitsema. Nad ei saanud osa Kaananimaast nagu teised suguharud, vaid olid hajutatud üle kogu riigi. Kuid nende eksistents ei olnud ohus, kuna Jumal määras nii, et teised suguharud pidid andma kümme protsenti oma sissetulekust leviitidele.
See, et Leevil oli kalduvus vägivaldsele käitumisele, ei olnud Jumala jaoks põhjus süüdistada tema järeltulijaid esiisa tehtus. Esivanemad ei määra, kas inimest kutsutakse või ei kutsuta Jumala töösse teenima. Vastupidi, Jeesuse sugupuust leiame väga kahtlase mainega mehi ja naisi. Küsimus, kas Jumal saab meid kasutada, sõltub üksnes sellest, kes me oleme ja tahame olla, mitte sellest, kes olid meie esivanemad.
Minu palve
Tänan Sind, issand, et Sa oled huvitatud mu südamest, mitte minu põlvnemisest!
In English