Tänapäeva kristlus on ülaltoodud salmidega nii hästi tuttavaks saanud, et see mõju, mis neil pidi olema Pauluse algsele lugejaskonnale, on teatud määral kaduma läinud. Vanaaja maailmas oli see rabav väide: Jumal oli saanud inimeseks. Rooma impeeriumil oli mitmeid kahtlusi kristliku usu suhtes, kuid paganlike filosoofide hulgas oli üks peamine vastuväide lihakssaamine – mõte, et Jumal alandab ennast, et saada inimeseks. Teisel sajandil naeruvääristas Rooma kriitik nimega Celsus kristlust nii: „Jumal on hea, ilus ja õnnis,“ kirjutab ta, „ja seda kõige paremal ja kaunimal moel. Aga kui ta tuleb alla inimeste sekka, peab ta läbi tegema muutuse – muutuse heast kurjaks, voorusest paheks, õnnest õnnetuseks ja parimast halvimaks. Kes küll valiks sellise muutuse?“8
Celsus ei suutnud kuidagi hoomata mõtet, et hea ja täiuslik Jumal laskuks meie tasemele. See tundus võimatuna. Pauluse väide koloslastele oli Rooma haritud lugejaskonna jaoks keeruline.
See oli keeruline ka esimese sajandi juudi lugejatele, sest siin väideti Jeesuse kohta midagi sellist, mis ei pruugi meie jaoks kohe ilmne olla, aga mis hämmeldas neid, kes olid Vana Testamendiga lähedalt tuttavad. Paulus tsiteerib Jesaja raamatut: „Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole! Ma olen iseeneses vandunud, mu suust on välja tulnud tõde, tagasivõetamatu sõna: Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande.“ (Jesaja 45:22, 23)
Jesaja kirjutas ainsast tõelisest Jumalast ja ta väljendab end üsna selgelt: ei ole kedagi teist. Paulus räägib oma lugejatele üsna otsustavalt väljendades, et Jeesus on ainus tõeline Jumal. Ja see ongi see, mida filosoofid ei suutnud mõista. Nende paganlikud jumalad olid kapriissed ja julmad, inimkonnast niivõrd kaugel, et nad ei oleks kunagi laskunud nii madalale, et end meie asjadega määrida. Aabrahami Jumal aga samastab end meiega niivõrd täielikult, et oli valmis jätma au ning tulema meid päästma.
In English