Väike raamat tõi suured tulemused

Avaldatud 14.9.2018, rubriik Päeva sõna

Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde … Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on, kuulgu! Matteuse 13:3−9

Pärast koosoleku lõppemist [Michigani laagrikoosolekute raames] võttis üks õde mul südamlikult käest kinni ja väljendas suurt rõõmu, et ta kohtus jälle õde White’iga. Ta küsis, kas ma mäletan, kui külastasin kahekümne kahe aasta eest metsas üht palkmaja. Ta andis meile kehakinnitust ja ma jätsin talle väikese raamatu „Experience and Views“ (Kogemused ja nägemused).

Ta rääkis, et oli seda väikest raamatut laenanud oma naabritele, kui uued perekonnad järjest tema lähedusse kolisid, kuni raamatust oli väga vähe järel. Ta väljendas suurt soovi saada teosest järgmine eksemplar. Tema naabrid olid sellest sügavalt huvitatud ja igatsesid näha autorit. Ta ütles, et kui ma tema juures külas viibisin, olin rääkinud talle Jeesusest ja taeva ilust ning et need sõnad olid räägitud sellise innukusega, et ta oli lummatud ega unustanud neid kunagi.

Pärast seda oli Issand saatnud vaimulikke neile tõde kuulutama ja nüüd pidas seal üsna suur grupp hingamispäeva. Selle väikese, nüüdseks kasutamisest kulunud raamatu mõju oli laienenud ühelt teisele ja teinud oma hääletut tööd, kuni pinnas oli tõeseemne külvamiseks valmis.

Ma mäletan hästi pikka reisi, mille tegime Michigani kakskümmend kaks aastat tagasi. Me olime teel, et pidada kooskolekuid Vergennesis. Olime sihtkohast viieteistkümne miili [u 24 km] kaugusel. Meie kutsar oli seda teed korduvalt sõitnud ja oli sellega hästi tuttav, kuid oli sunnitud tunnistama, et on teelt eksinud. Sel päeval sõitsime nelikümmend miili [u 65 km] – läbi metsa, üle puurontide ja mahalangenud tüvede, seal, kus ei olnud peaaegu jälgegi teest. …

Me ei saanud aru, miks pidime niimoodi iseäralikult tühermaal ekslema. Me pole iial suuremat heameelt tundud, kui siis, kui nägime väikesel lagendikul palkmaja, kust leidsime eelnevalt mainitud õe. Ta võttis meid lahkelt oma koju vastu ja pakkus kehakinnitust, mille võtsime tänulikult vastu. Puhkamise ajal vestlesin perekonnaga ja jätsin neile väikese raamatu. Perenaine võttis selle rõõmuga vastu ja hoidis seda kuni praeguseni alles.

Kakskümmend kaks aastat olid meie ekslemised sellel reisil paistnud meile tõepoolest mõistatuslikuna, aga siin kohtusime hulga inimestega, kes usuvad nüüd tõde ja kes said esimese kogemuse selle väikese raamatu mõjust. − The Signs of the Times, 19. oktoober 1876.

Jaga Facebookis