Mõtted tänaseks
Naadab ja Abihu teadsid täpselt, missuguseid reegleid tuli altari juures teenides järgida. Tule tegemise kohta olid ranged reeglid. Kuid nemad eirasid neid juhtnööre täielikult ja „tõid Issanda ette võõra tule“. Jumal ei oodanud karistamisega. „Siis läks Issanda eest välja tuli ja põletas neid, nõnda et nad surid Issanda ees.“ (3. Moosese 10:1, 2)
Kas see polnud natuke liiga drastiline? Kas Jumal ei oleks võinud Naadabit ja Abihud mõne korra hoiatada? Me kaldume mõtlema just selles suunas − armastav Jumal ei toimi kindlasti niimoodi! Kuid ärgem unustagem, et kaalul oli oluline põhimõte. Preestritel oli elutähtis roll. Nad olid Jumala ja inimeste vahendajad. Nad olid pidevas ühenduses püha Jumalaga. Seetõttu kuulusid nad erilisse inimklasi − ka nemad pidid pühad olema. Nad kasutasid teenimistöös pühi esemeid. Isegi tuli oli eriline − see oli „püha tuli“. Pühamuteenistuse iga tahk rõhutas otsatut erinevust Jumala ja inimeste vahel. Kõik viitas Jumala piiramatule ülevusele. Ja Jumal soovis teha selgeks, et inimesed seda kunagi ei unustaks.
Teatud mõttes oleme kõik preestrid. Kristuse järelkäijad on „kuninglik preesterkond“ (1. Peetruse 2:5, 9). Meil on eesõigus tulla Jumala lähedusse. Kuid me ei tohi kunagi unustada, et Jumal on püha, ning see eraldab ka meid erilisteks inimesteks. Kui me selle unustame, peame seisma silmitsi traagiliste tagajärgedega.
Minu palve
Taevane Isa, aita mul mõista, et Sina oled püha Jumal, ja Sa ootad, et ka mina oleksin püha, nii et inimesed minu ümber võiksid näha, et olen Sinu lähedal!
In English