Ristil möödub aeg aeglaselt. Markus räägib, et roomlased naelutasid Jeesuse risti külge umbes kella üheksa ajal hommikul. Ta suri kella kolme ajal pärastlõunal. Kuus lühikest tundi selle jaoks, kes naudib elu, kuid kuus igavikuna näivat tundi selle jaoks, kes ripub ristil. Kui sul on raskusi ettekujutamisega, püüa kujutleda kuue tunni pikkust mitme tundliku kehaosa operatsiooni samaaegselt, kuid ilma tuimastita. Ent isegi siis ei ole võimalik tunda ristilöömise piina. See pani isegi tugevad mehed surma soovima. Ükskõik mida, et sellest lakkamatust valust lahti saada.
Jeesuse surm tuli kiiresti. Läks ainult kuus tundi. Paljud rippusid ristil päevi, enne kui saabus halastav surm. Piibli sõnul tuli nende kuue tunni keskpaigas „pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat“.
See ei olnud päikesevarjutus. Evangeeliumide kirjutajad ei anna vihjeid pimeduse põhjuse kohta. Nad lihtsalt märgivad üles fakti, et see mähkis Jeruusalemma endasse kolmeks pikaks tunniks.
Pimeduse mainimine kolmes evangeeliumis näitab, et see avaldas sügavat muljet neile, kes seda kogesid. Võib ainult kujutleda vaikust, mis langes mõnitavale rahvahulgale. Pimedus keskpäeval oli piisav, et täita selle kogejad väljendamatu õudusega. Midagi juhtus, kui Jeesus rippus ristil, aga nad ei teadnud, mis see oli.
Kuid pimedus ei olnud ainult looduses. See täitis ka Kristuse hinge, sest kella kolme paiku kisendas Ta: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mk 15:34)
Jeesust haarav pimedus oli veelgi hämmastavam kui see, mis kattis maad. Tema elu ei olnud kerge olnud. Tegelikult oli ta oma teenimistöö ajal kohanud vihkamist ja äratõukamist igast küljest. Ometi oli Ta olnud rõõmus ja positiivne.
Selle rõõmu allikas oli sügav veendumus, et Ta polnud kunagi üksinda. „Mina ja Isa oleme üks.“ „Mina olen Isas ja Isa on minus.“ „Ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.“ Ükskõik missugused olid välised olukorrad, Jeesus teadis, et Tal on Isa heakskiit.
Aga nüüd? Pimedus!
In English