John Byington oli mees, kelle konverents valis esimeseks presidendiks, kui James White ära ütles. Tal on huvitav elulugu.
Tema isa oli rändjutlustaja ja kui John oli alles seitsmeaastane, mõistis ta, et on patune, ja andis end Jumalale. 18-aastaseks saades oli ta aktiivselt teenimas, kuid 21. eluaastaks hakkas tervis alt vedama. Ta oli kannatanud kolm aastat depressiooni all.
Need meie hulgas tänapäeval, kes kannatavad depressiooni all, tunnevad end sageli üksinda või arvavad, et ei suuda Jumala heaks töötada. Enamikku meist üllataks teadmine, et esimesed teerajajad, kes saatsid Püha Vaimu väe abil korda suuri asju, kannatasid samamoodi. Vaata kas või selliste kuulsate juhtide, nagu James ja Ellen White, füüsilisi nõrkusi!
21-aastaselt alustas Byington taas töötamist ning jaotas oma aega farmitöö ja jutlustamise vahel, mis oli tõenäoliselt hea moodus säilitada füüsilist, vaimset, emotsionaalset ja vaimulikku tervist. Väljas veedetud ajast on alati kasu.
Me teame, et ta osales aktiivselt orjandusvastases liikumises, ta lausa lahkus oma kirikust, kui see võttis seisukoha orjanduse kaotamise vastu. Uues organisatsioonis − Wesley metodistlikus ühenduses − olid mitmed orjanduse vastu ning ta ühines nendega ja temast sai metodisti vaimulik.
Arvatakse, et tema kodufarm New Yorgi osariigis oli neegerorjade peatuspaik organiseeritud põgenemisel Kanadasse. Kindel on see, et ta võõrustas seal nii põlisameeriklasi kui ka põgenenud orje.
1844. aastal kuulis Byington jutlust millerismi kohta, kuid see ei avaldanud talle eriti muljet. Ta jätkas siis Jumala järgimist nii, nagu ta aru sai, ning Jumal juhtis teda sammhaaval.
Väikeste sammude Jumal, aita mul mõista, et mitte keegi ei ole liiga nõrk või jõuetu, et midagi Sinu heaks teha. Võib-olla need, kes on voodisse või koju aheldatud ja suudavad „ainult“ palvetada, teevad üleüldse kõige tähtsamat ja vajalikumat tööd. Ma soovin olla John Byingtoni ja teiste teerajajate moodi, seista tõe eest, mida ma mõistan, ning olla valmis uuteks tõdedeks, mida ma veel ei mõista.
In English