Veel üks inimklass seisab kaotuse ees sellepärast, et nad on laisad ja kulutavad oma võimed iseenda meeleheaks, kasutavad keelt ja jätavad lihased tegevusetult kärbuma. Nad raiskavad tegevusetusega võimalusi ega austa Jumalat. Nad võiksid teha palju, kui rakendaksid oma aja ja füüsilise jõu nende vahendite hankimisele, millega anda oma lastele soodus positsioon teadmiste omandamiseks, kuid nad lasevad neil pigem teadmatuses kasvada kui rakendavad Jumala antud võimekust millegi tegemisel, mille abil võiksid nende lapsed saada hea haridusega õnnistatud. Niisuguseid mehi ja naisi kaalutakse taevase pühamu vaekaussidel ning neid leitakse kerged olevat.
Meie maailmas on igaühel midagi teha. Issand tuleb ja meie ootamine ei tohi olla tegevusetu ootamise, vaid valvsa töötamise aeg. Me ei tohi veeta kogu oma aega palvemeelses mõtiskluses, samuti ei tohi me kihutada, kiirustada ja tegutseda, nagu oleks see taevasse saamise tingimus, jättes samas võtmata aega isikliku jumalakartlikkuse arendamiseks. Mõtisklus ja usin töö tuleb kombineerida. Nagu Jumal oma Sõnas väljendas, peame teenima „Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena“. [Kiri roomlastele 12:11] Ilmalikud tegevused ei tohi Issanda teenimist kõrvale tõrjuda. Hing vajab Jumala armu rikkusi ja ihu vajab füüsilist harjutamist, et teha ära see töö, mida on vaja Kristuse evangeeliumi kuulutamisel teha.
Need, kes arendavad laisklemismeelsust, teevad Jumala vastu iga päev pattu, sest nad ei kasuta Jumala antud võimet ei iseendale ega oma perele õnnistuseks. Vanemad peavad lastele õpetama, et Issand ootab neilt, et nad oleksid Tema viinamäel hoolsad töölised, mitte laisklejad. Nad peavad aega usinalt kasutama, et olla kasulikud töölised ja teha oma osa Issanda viinamäel. Nad peavad olema ustavad majapidajad, kes täiustavad iga neile antud võime andi. − The Home Missionary, oktoober 1894.
In English