Lapsevanema jaoks on vähe neid hetki, mis pakuvad nii palju nagu oma lapse esimeste sammude nägemine. (Kui laps on kõndimise kunsti omandanud ja suudab avastada palju kiiremas tempos, siis muidugi on põgusaid kahetsemishetki.) Mäletan, kui põnevil − ei, kui liigutatud – ma olin, kui mu tütred, nägu uhkusest ja elevusest säramas, vankusid kohmakalt minu poole, ise, ilma ema abita.
Kõrvalseisja jaoks ei tähenda see suurt midagi. Lihtsalt jälle üks laps, kes vaevu kõnnib. Aga isa jaoks tähendab see hetk kõike. See tõendab, et sinu laps edeneb ja suundub väga aeglaselt, kuid üsna kindlalt täiskasvanuea poole. Sel on põhjus, miks peetakse esimesi samme oluliseks verstapostiks, samuti esimest tahket toitu, esimest juukselõikust, esimese sõnu ja kõiki muid esimesi.
Mõistagi teab iga vanem, et on ka raskeid esimesi: esimene haigus, esimene pettumus ja esimene südamevalu. Aga isegi siis on võrratuid uhkusehetki, kui näed oma lapsi arendamas vajalikke oskusi, et tulla edukalt toime selles karmis maailmas, milles elame.
Suudan ainult aimata, missugust põnevust tunneb meie taevane Isa, kui Ta jälgib, kuidas me pimeduseriiki selja taha jättes ja Tema kutsele järgides Tema poole komberdame. Keel, mida Ta kasutab Hoosea raamatus Iisraeli kirjeldamiseks, puudutab lapsevanemate sügavaid emotsioone: Jumal isa armastab meid nii, nagu meie armastame oma lapsi; Talle meeldib näha meid edu saavutamas.
See on tunne, mis esitab inimkeele piiridele väljakutse.
Hoosea raamatu 11. peatüki alguses võid kuulda Isa hääles armastust. „Kui Iisrael oli noor,“ ütleb Ta „siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.“ (salm 1) Kui Mooses läks vaarao juurde nõudma, et ta vabastaks Jumala rahva, pidi ta ütlema: „Nõnda ütleb Issand: Iisrael on minu esmasündinud poeg. Ja ma ütlen sulle: Saada mu poeg ära, et ta mind teeniks!“ (2. Moosese 4:22, 23)
Sellist tooni see isa mõistab: mitte keegi − ja ma mõtlen tõesti mitte keegi – ei ahista minu lapsi!
Lubagem sel sügavuti kohale jõuda: nii tunneb Jumal Isa sinu suhtes.
In English