See naine oli kaotanud oma vara. See oli pahasti. Tema abikaasa oli kaotanud tervise. See oli veel hullem. Aga nad olid kaotanud oma lapsed. Kõik lapsed! See oli nii kohutav, et tegelikult ei lugenud enam miski muu. Seda parandamatut valu mõistavad ainult need, kes on ise lapsed kaotanud.
Iiobi naist on sajandite jooksul kritiseeritud. Jah, ta oli vihane ja tal oli valus. Iiobiga oli samamoodi. Jah, ta kõneles kärsitult. Kindlasti ei olnud miski tema öeldust hullem kui „Miks ma üldse sündisin?“ või „Sa tead väga hästi, et ma pole süüdi!“, mis on kõigest kaks asja, mida tema mees oma pikas väitluses Jumalale ütles. Nad mõlemad arvasid, et Jumal ei kuula enam, ja neil mõlemal oli kiusatus arvata: „Milleks vaeva näha?“ Kuid Iiobi naine ütles selle välja.
Õnneks on tema kohtumõistja Jumal, mitte meie. Võib-olla ta tõesti keeraski Jumalale selja, ei otsinud Temas lohutust ega väljendanud usaldust Temasse, nagu tegi seda Iiob korduvalt, hoolimata oma vihast, hirmust ja meeleheitest.
Aga kas pole siis samamoodi võimalik see, et ka tema vajas lohutust? Pealegi, mis on raskem, kas ise kannatada või näha oma armastatut kannatamas? Nii palju kui me teame, ei juhtunud temaga isiklikult midagi. Kas suudad ette kujutada, kuidas ta end tundis? Olles kõik muu kaotanud, pidi ta kindlasti arvama, et kaotab ka oma mehe, nii et miks mitte protsessi kiirendada? Kahtlemata tundis ta end täiesti abituna ega suutnud isegi oma mehe valu ja haavandite sügelemist leevendada.
Kui Iiob on sajandite jooksul aidanud miljonitel mõista, et on normaalne rääkida Jumalale oma tegelikest tunnetest (mitte et Ta neid juba ei teaks!), siis võiks ehk ka Iiobi naine olla eeskujuks. Võib-olla aitas Iiobi vastus: „Ära ole rumal, me võtame Jumalalt vastu nii head kui ka halvad päevad“ naisel asju taas õiges valguses näha. Võib-olla siis, kui keegi meie tuttavatest laseb vihal ja segadusel usalduse võita, saame ka meie üksteisele armastavalt Jumala hoolitsust meenutada.
Kuigi Iiobi naine sai veel lapsi, ei asendanud need kunagi kaotatuid ja Jumal teadis seda. Kuid need lapsed lohutasid tema südant ja andsid talle võimaluse Jumalat uues valguses näha.
Vägev Lohutaja, see on tõsi. Ma saan vahel vihaseks ja imestan, miks Sa ei takistanud mõne asja juhtumist. Mõnikord on mul kiusatus mõelda, et Sa ei hooli, nii et milleks vaeva näha? Andesta mulle ja aita hoida tasakaalu Sinu ees Sinu siira lapsena oma tõeliste tunnete tunnistamise ja Sinu usaldamise vahel, asjaoludele vaatamata!
In English