Kes suudaks mõõta armastust, mida Kristus tundis ristil rippudes ja süüdiolevate inimeste pattude all kannatades eksinud maailma vastu? See armastus oli mõõtmatu, lõpmatu.
Kristus näitas, et Tema armastus on tugevam kui surm. Ta viis täide inimese lunastuse ning kuigi Tal oli kõige kohutavam võitlus pimeduse jõududega, ometi kasvas Tema armastus kõiges selles aina tugevamaks ja tugevamaks. … . Inimese lunahind sai tasutud siis, kui viimases hingevõitluses kõlasid õnnistatud sõnad, mis näisid läbi looduse vastu kajavat: „See on lõpetatud.“ …
Me ei suuda aduda niisuguse hämmastava armastuse pikkust, laiust, kõrgust ega sügavust. Päästja armastuse võrratute sügavuste üle mõtisklemine peaks täitma mõistuse, puudutama ja sulatama hinge, puhastama ja ülendama kiindumusi ning muutma täielikult kogu iseloomu. …
Mõnel on piiratud arusaam lepitusest. Nad arvavad, et Kristus kandis üksnes väikest osa Jumala seaduse karistusest. Nad oletavad, et sel ajal, kui Jumala kallis Poeg tundis Jumala viha, oli Tal kõigi piinarikaste kannatuste kestel olemas oma Isa armastuse ja heakskiidu tõendid, et Tema ees seisvad hauaväravad olid rõõmsa lootusega valgustatud ja et Tal oli pidev tõendus oma tulevasest aust. See on suur viga. Kristuse kõige teravam ahastus oli Isa meelepaha tundmine. Tema vaimne piin oli seetõttu nii tugev, et inimesel saab olla sellest vaid ähmane aimdus. …
Siin on armastus, mida ükski keel ei suuda väljendada. See ületab teadmised. Suur on jumalakartuse saladus. Isa ja Poja armastus inimese vastu peaks meie hinge elavdama, ülendama ja vaimustama. Kristuse järelkäijad peavad õppima seda saladuslikku armastust mingil määral peegeldama enne, kui nad ühinevad kõigi lunastatutega hüüdes: „Sellele, kes istub troonil, ja Tallele − õnnistus ja au ja kirkus ja võimus olgu igavesest ajast igavesti!“ − „Testimonies for the Church“, 2. kd, lk 212−215.
In English