Viimasel kahel päeval oleme mõtisklenud suurest KIUSATUSEST, mis põhjustab kõiki elu väiksemaid kiusatusi. Oma olemuselt on see KIUSATUS saada oma elu jumalaks, teha oma tahtmist. Siin eksisid Aadam ja Eeva. Vilja söömine oli kõigest väiksema kiusatuse tagajärg pärast seda, kui nad olid juba langenud Saatana suure KIUSATUSE ohvriks.
Nagu varem täheldasime, koges Kristus seda KIUSATUST kahel kujul: ristile mitteminemine ja sellele mittejäämine. Täna uurime täielikumalt, missugune osa on KIUSATUSE teisel aspektil meie elus, kui meil on kiusatus astuda ristilt maha, purustada suhe Jumalaga ja ajada oma asju.
Olen aastaid teadnud, et pole võimalik siiralt palvetada ja samal ajal sihilikult pattu teha. Olen seda katsetanud. Kiusatusest saab patt sel hetkel, mil saan kiusatusest teadlikuks. Just sel hetkel saan valida ühe kahest. Ma võin kiusatuse Jumala väe läbi tagasi lükata või otsustan viibida kiusatuses ja seda pisut hellitada. Teisisõnu, ma võin paluda Jumalalt oma ellu abi võitmiseks või öelda endale, et ma palvetan sellepärast hiljem. Liiga sageli oleme nagu Augustinus, kes oma elu peamise kiusatuse all kannatades palvetas: „Issand, tee mind karskeks,
aga mitte kohe.“
Teine võimalus on tulla Jumala juurde ja öelda: „Issand, ma tunnistan, et see kiusatus on kiusatus, ja palun sellepärast kohe praegu.“ Olen isiklikult avastanud, et kui palvetan siiralt ja sihikindlalt võidu pärast, kaotan soovi selle patuse tegevuse järele. Ma usun, et see on Jumala vägi, mis aitab võita nii konkreetse kiusatuse kui ka KIUSATUSE astuda ristilt maha ja elada oma elu oma tahtmise järgi.
Aga mõnikord ma ausalt öeldes ei taha väge ja võitu. Selle asemel soovin pattu. Sel hetkel langen KIUSATUSSE samamoodi nagu Eeva 1. Moosese raamatu 3. peatükis. Olen võtnud oma elu aktiivselt enda kätte ja Jumala kõrvale tõrjunud. Pidevalt KIUSATUSE valimine toob elu, kus langen kiusatustesse, kui eraldan end Jumalast.
In English