Raskel teel õppimine

Avaldatud 11.2.2019, rubriik Päeva sõna

Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest, ja heameelne Vaim toetagu mind! Psalmid 51:12−14

Taavetil oli väga hea algus − ta oli ustav, tugev ja terve, just selline mees, kellest saaks hea Iisraeli kuningas, kes järgib Jumalat. Nagu me kõik, tegi ka tema palju vigu, kuid üks asi, mis eristas teda enamikust Iisraeli kuningatest ajaloos, oli see, et kui Taavetile tema pattu näidati, võttis ta selle alati omaks ja kahetses seda südamest. Ta soovis alati Jumalat järgida, isegi kui tal see ei õnnestunud.

Ent aastate möödudes hakkas Taavet oma nooruse rahu ja rõõmu kaotama. Ta ei kaotanud üksnes meelerahu, ta tappis oma vaenlasi. Ta üksnes ei vaadanud naisi himuralt, vaid ka võttis nad endale. Ta ei alistanud üksnes maad ega omastanud Jeruusalemma, vaid ta ründas iga vaenlast ja ohtu ning pidas sõda sama palju või rohkemgi kui Saul enne teda. Isegi Jumal ütles, et Taaveti kätel on liiga palju verd, et templit ehitada. Taavet võis koguda materjalid, kuid ehitus jäi tema poja hooleks.

Aga kui Taavet sai vanemaks, hakkas ta oma noorpõlve ustavuse poole tagasi liikuma. Ta muutus kaastundlikumaks ja vähem vägivaldseks. Seda illustreerivad eriliselt kaks lugu. Üks neist, Mefiboseti lugu, on 2. Saamueli raamatu 9. peatükis. Taavet küsis: „Kas on veel kedagi, kes Sauli soost on järele jäänud, et ma Joonatani pärast saaksin temale head teha?“ Ta leidis Sauli suguvõsa viimase ellujäänud liikme üles, võttis ta enda juurde ja hoolitses tema eest.

Teine lugu on 2. Saamueli raamatu 18. peatükis, kus Taaveti armastatud, kuid tormakas poeg üritas oma isa kuningriiki üle võtta. Noorem kuningas Taavet oleks kutsunud kokku sõjaväe ja selle mässu maha surunud, isegi kui tegemist olnuks ma pojaga. Vana kuningas Taavet käskis sõduritel Absalomi leebelt kohelda ja kui nad seda ei teinud ja poeg tapeti, leinas Taavet kibedalt: „Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!“

Ma tahan olla nagu Taavet − inimene Jumala südame järgi −, kuid ma ei taha minna eksiteele nagu Taavet. Kui see juhtub, olen ma rõõmus, et on Jumal, kes toob mind tagasi.

Jumal, kes Sa tood ikka ja jälle rahu, aita mul olla kogu elu ustav sellele armastusele, mis on mul Sinu vastu praegu. Ma tean, et satun vahel eksiteele. Aita, et ma ei eksiks nii, et teeksin endale või teistele haiget! Ja kui ma eksin, siis tänan, et Sina andestad mulle, ennistad mind ning annad mulle uue südame ja uue alguse Sinu armastatud lapsena.

Jaga Facebookis