Vaene Iiob! Ta meenutab mulle mõnda minu tuttavat, kelle elus järgneb üks trauma teisele ja tragöödia kriisile ning tundub, et see ei lõpe iial. See sunnib küsima: „Miks, Jumal? Mida ta on teinud, et seda ära teenida?“
Kas on normaalne rääkida Jumalale tõde sellest, kuidas sa end tunned? Iiob tegi seda.
Ta oli masenduses: „Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: „Poeglaps on eostunud!“ Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust! Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?“ (Iiobi 3:3, 4, 11)
Ta oli hirmunud. „Kui ma mõtlen: „Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma“, siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega, nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!“ (Iiobi 7:13−15)
Kõige enam oli Iiob vihane. Ta oli väga vihane ja andis sellest Jumalale teada. „Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad, et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu, kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?“ (Iiobi 10:5−7)
Seda võib pidada usalduse puudumiseks või koguni lugupidamise puudumiseks. Aga kui lugeda läbi kogu Iiobi raamat, on sellesse puistatud ülistuslaule. Iiob kõneleb Jumala väest ja armust ning kinnitab oma sõpradele, et isegi kui Jumal ta tapab, otsustab ta usaldada (Iiobi 13:15).
Sest on üks asi, mida Iiob kindlalt teab. See on meie tänase salmi keskmes: ma tean, et mu Lunastaja elab ja Tema jääb viimasena maa peale seisma ning ma näen teda.
Ka mina igatsen seda päeva! Kuidas on sinuga?
Ustav Lunastaja, ma ei mõista alati, miks juhid Sa mind sageli läbi sügavate ja pimedate valuorgude, läbi jubedate ja kohutavate muremetsade, läbi kõrvetavate kaotuse-, leina- ja vihakõrbete. Aga seda ühte asja ma tean: Sina oled minuga. Mina olen Sinuga. Ma näen Sind ja Sina teed kõik selgeks. Vahepeal olen ma ikkagi Sinu laps, kuigi võib-olla kahtlev ja murelik laps, ja hoian Sinu käest kinni, isegi pimedas.
In English