Mitte üksnes haigusi ei anta ühelt põlvkonnalt teisele edasi, vaid vanemad pärandavad lastele ka oma valed harjumused, moondunud isud ja rikutud kired. Inimesed on pikaldased mineviku ajaloo tarkusest õppima. Praegust põlvkonda iseloomustav kummaline põhimõttelagedus ning elu- ja terviseseaduste eiramine on hämmastavad. Kuigi sel alal on võimalik kergesti teadmisi omandada, valitseb taunitav teadmatus.
Enamiku peamine mure on: „Mida ma söön? Mida ma joon? Mida ma selga panen?“ Hoolimata kõigest, mida on tervise tähtsuse ja selle säilitamise vahendite kohta öeldud, on isu oluline seadus, mis üldiselt inimesi juhib.
Mida on võimalik teha, et jääda püsima selles haiguste ja kuritegevuse laines, mis pühib inimkonna alla hukatusse ja surma? Halva suur põhjus on enamasti isule ja kirele järeleandmine, järelikult peab uuenduse esimene ja tähtsaim ülesanne olema õpetada ja praktiseerida mõõdukuse ja enesevalitsuse õppetunde.
Rahva harimine püsiva muudatuse läbiviimiseks parema ühiskonna nimel peab algama juba noorelt. Lapse- ja noorukieas kujundatud harjumused, omandatud maitse, saavutatud enesevalitsus ning hällist peale sisendatud põhimõtted määravad peaaegu kindlalt inimese tuleviku. Noorte õige õpetamisega võib ära hoida kuritegevuse ja korruptsiooni, mille põhjustavad ohjeldamatus ja lodev moraal.
Üks suuremaid abivahendeid noortel puhta ja õilsa iseloomu täiustamisel, isu kontrollimise tugevdamisel ja alandavatest liialdustest hoidumisel on korralik füüsiline tervis. Ja teisalt on just enesevalitsemise harjumused tervise säilitamise seisukohalt olulised. …
Eriti nooruses on aeg koguda teadmisi, mida saab elus igapäevaselt rakendada. Noorus on aeg heade harjumuste kujundamiseks, juba omandatud valede harjumuste parandamiseks, enesevalitsuse omandamiseks ja säilitamiseks, plaanide tegemiseks ja enda harjutamiseks, kuidas korraldada kõiki asju Jumala tahtega vastavalt ja kaasinimeste heaoluks. − The Review and Herald, 13. detsember 1881.
In English