Meile on antud ainult üks elu ja igaühe küsimus peaks olema: „Kuidas saan kasutada oma võimeid nii, et need tooksid suurimat kasu? Kuidas saan anda endast maksimaalse Jumala auks ja kaasinimeste kasuks?“ Sest elu on väärtuslik ainult siis, kui seda kasutatakse nende eesmärkide saavutamiseks.
Meie esmane kohus Jumala ja kaasinimeste ees on enesearendamine. Iga võimet, mille Looja on meile andnud, tuleb arendada kõrgeima täiuslikkuseni, et suudaksime teha maksimaalselt head, milleks oleme võimelised. Seetõttu on füüsilise ja vaimse tervise hankimiseks ja säilitamiseks vajalik aeg hästi kulutatud. Me ei või lubada endale mitte ühegi keha või mõistuse funktsiooni kängujäämist või sandistumist. Nii tõesti, kui me seda teeme, peame ka tagajärgede all kannatama.
Igal inimesel on suurel määral võimalus muuta ennast selliseks, nagu ta iganes on otsustanud. Nii selle elu õnnistused kui ka surematu seisus on inimeste käeulatuses. Nad võivad rajada iseloomu, mis on kindla väärtusega, ning saada igal sammul uut jõudu. Nad võivad iga päev edeneda teadmistes ja tarkuses, saada edasi jõudes teadlikuks uutest rõõmudest ning lisada vooruslikkusele vooruslikkust ja armule armu. …Nii arenevad nende mõistus, tunnetus ja vooruslikkus tugevamaks ja on täielikumalt tasakaalus.
Teisalt võivad nad lasta oma võimed kasutamatuse tõttu rooste minna või moonutada neid halbade harjumustega, enesevalitsuse või moraalse ja religioosse vastupidavuse puudumisega. Siis on nende suund allapoole, nad ei järgi Jumala seadust ega terviseseadusi. Isu võidab neid, kalduvus kannab neid eemale. Neil on lihtsam lasta alati aktiivsetel kurjuse jõududel end tagasi vedada, kui nende vastu võidelda ja edasi minna. Sellele järgnevad energia kadumine, haigus ja surm. Nii on lugu paljudega, kes oleks võinud olla Jumala tööle ja inimkonnale kasulikud. − „Christian Temperance and Bible Hygiene“, lk 41, 42.
In English