Maailm vajab misjonäre, pühendunud koduseid misjonäre. Taeva raamatutesse ei panda kristlasena kirja ühtki inimest, kel puudub misjonimeelsus. Kuid me ei suuda ilma pühitsetud energiata midagi teha. Niipea kui misjonimeelsus südamest kaob ja innukus Jumala tööd teha hakkab kahanema, on meil tunnistuste ja plaanide juures tungiv palve kaalutleda ja olla kokkuhoidlik, ning misjonitöös algab tõsine tagasiminek.
Töö vähendamise asemel olgu kõik nõupidamised läbi viidud sel kombel, et ilmneks suurenenud sihikindlus viia edasi tähtsat maailma hoiatamise tööd, kuigi see võib nõuda enesesalgamist ja ohvrit. Kui igal koguduseliikmel oleks pidevalt sügav arusaam, et ta ei ole iseenda oma, vaid on kalli hinnaga ostetud, siis tunneksid kõik, et neil on kõige püham kohustus täiustada iga Jumala poolt antud võimet, kahekordistada aasta-aastalt oma kasulikkust ning nad ei saa vaimulikku hooletust õigustada. Siis ei oleks suures hingede päästmise töös puudust kooskõlast Issandaga.
Kellel meie hulgast on niisugune vaimulik arusaamine, et märgata ärevat konflikti, mis toimub maailmas headuse ja kurjuse jõudude vahel? Kas te mõistate Kristuse, Eluvürsti, ja Saatana, pimedusevürsti, vahelise suure võitluse olemust? Kas konflikt paistab teile samasugusena nagu taevastele olevustele?
Oh et kõik, kes nimetavad end Kristuse järelkäijaks, oleksid tõepoolest elavad valgusekanalid maailmale, Jumala Vaimuga täidetud, süda üle voolamas evangeeliumi sõnumist ning nägu säramas pühendumisest Jumalale ja armastusest teiste vastu, missugune töö saaks siis lühikese aja jooksul teostatud! Tõe käskjalad ei kõneleks kaheldes ja ebakindlalt, vaid kartmatult ja kindlusega. Nende sõnad ja hääletoon rabaksid kuulajate südant veendumusega. − The Review and Herald, 23. august 1892.
In English