Paljud isad ja emad on külluse keskel vaesed. Nad piiravad suurel määral isiklikke mugavusi ja sageli jätavad end ilma neist asjust, mis on elu ja tervise nautimiseks vajalikud, samas kui nende käsutuses on rohkelt vahendeid. Nad arvavad, nagu oleks keelatud kasutada oma raha iseenda mugavuseks või heategeval eesmärgil. Neil on ainult üks eesmärk: vara säästmine oma lastele.
See mõte on nii valdav ja kõigi toimingutega niivõrd läbi põimunud, et nende lapsed õpivad ootama aega, mil see vara on nende oma. Nad sõltuvad sellest ja sel väljavaatel on nende iseloomule oluline, kuigi mitte soodus mõju. Mõnedest saavad raiskajad, teistest isekad ja ihnsad ning kolmandad muutuvad laisaks ja hooletuks. Paljud ei arenda kokkuhoidlikkuse harjumust, nad ei püüa iseseisvaks saada. Neil puudub eesmärk ja iseloom ei ole stabiilne. Lapsepõlves ja nooruses saadud mõjutused põimitakse iseloomu tekstuuri ning sellest saab tegevuspõhimõte küpses eas. …
Jumala Sõnas on antud selge ja arusaadav valgus raha kohta, mis on majapidajatele laenatud, ning Jumal on tunnistuste kaudu andnud hoiatusi ja noomitusi vahendite paigutamise kohta. Kui nüüd lapsed kõige selle valgel mõjutavad oma vanemaid otseselt või kaudselt elu ajal oma vara jaotama või tegema testamendi nii, et see vara tuleb pärast vanemate surma peamiselt nende kätte, siis võtavad nad endale kohutava vastutuse.
Eakate vanemate lapsed, kes väidavad, et usuvad tõde, peavad Jumalat kartes oma vanematele nõu andma ja paluma, et nad jääksid oma usutunnistusele ustavaks ja toimiksid oma varandusega nii, et Jumal saaks selle heaks kiita. Vanemad peaksid koguma endale varandust taevasse, kasutades vahendeid ise Jumala töö edendamiseks. Nad ei tohiks röövida endalt taevast varandust sellega, et jätavad ülemääraselt vara neile, kel on seda piisavalt, sest nii tehes ei jäta nad üksnes end ilma eesõigusest koguda taevasse kadumatut varandust, vaid nad ka röövivad Jumala varakambrit. − „Testimonies for the Church“, 3. kd, lk 119, 120.
In English