Kristlust määratlev sõna: lootus

Avaldatud 10.12.2017, rubriik Päeva sõna

Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust. Tiituse 2:11−14

See oleks nagu eile olnud, kuid tegelikult toimus see rohkem kui viiskümmend aastat tagasi. Mul oli väiksena sõber, keda kutsusime D. G.-ks. Ma ei teadnud, mis oli initsiaalide taga, aga nii me kõik teda hüüdsime. Ta oli tavaline poiss ja hea sõber, kellega aega veeta.

Millegipärast kaotasime teineteist silmist. Kui ma olin umbes 16-aastane, juhtusin tema majast mööda minema. Nähtu šokeeris mind. Aeda risustasid õllepurgid. Ka kogu maja oli hooletult õllepurke täis. Õllepurke oli igal pool! Ma olin oma lühikese elu jooksul palju õllepurke näinud, kuid kunagi mitte midagi niisugust.

Seepärast esitasin loomuliku küsimuse – mis siin toimub? Siis kuulsin šokeerivat uudist. Kuueteistaastane D. G. oli mõne päeva eest leukeemiasse surnud ning vanemad, teadmata mida teha, olid korraldanud tema elu viimasel nädalavahetusel tema ja ta sõprade jaoks õllepeo.

Ma olin mitmes mõttes hämmastusest sõnatu. Esiteks, minu sõber olnud poisi enneaegse surma tõttu. Ja teiseks sellepärast, et õllepidu oli olnud ainus asi, mida suutsid tema ilmselt täiskasvanud vanemad tema ärasaatmiseks välja mõelda.

Tol ajal polnud mul õllepidudega probleemi. Kuid isegi minu agnostitsistlikul, hedonistlikul mõistusel oli raske mõista tema viletsat surma. See sundis mind tegelema oluliste küsimustega. Kas alkoholi abil reaalsusest põgenemine oli parim, mida see pere suutis surma palge ees välja mõelda? Kas elu ja surm ei vääri mingisugustki väärikust? Kas elul on üleüldse mingi mõte või pidin mina, ekslev teismeline, jätkama oma elu, milles vahelduvad õppimine, töö ja mõttetu tardumus? Ühesõnaga, kas elus on üldse mingit lootust?

Kolm aastat hiljem leidsin vastuse. Ja sellest ajast peale on minu elu juhtinud see, mida Paulus nimetab õndsaks lootuseks, lootuseks, mis ületab kõik muu.

Sõnad „lootust omama“ on kristlane olemise juures mitmes mõttes tähendusrikkamad sõnad kui teised. Me võime selles elus seista silmitsi kriiside ja surmaga, kuid me teame, et see elu pole veel kõik. Meil on õnnis lootus uuele elule, kui Jeesus tuleb tagasi taevapilvedel.

Jaga Facebookis