Kõik taeva elanikud ülistavad Jumalat. Õppigem seda inglite laulu juba nüüd, et võiksime seda laulda siis, kui ühineme suurepärase taevase hulgaga. Öelgem koos Lauljaga: „Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on!“ (Psalmid 146:2) „Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!“ (Psalmid 67:6)
Jumal juhtis heebrealased sellesse mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
„Usus läbisid nad Punase mere otsekui kuiva maa.“ (Kiri heebrealastele 11:29) Astudes sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: „Minge edasi!“ Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme.
Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: „Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.“ Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik. − „Patriarhid ja prohvetid“, lk 289, 290.
In English