Jeesusele vaatamise teekonnal oleme näinud Tema lihakssaamist, patuta elu, ohvrisurma ja surnuist ülestõusmist. Oleme jõudnud Tema maise elu lõppu, kuid sellega ei lõpe Tema mõju ja töö.
Kristuse jätkuv mõju maailmale on kokku võetud ühes sõnas: evangeelium, mis sõna-sõnalt tähendab hea sõnum.
Apostel Paulus on Piibli autoritest päästva evangeeliumi kõige täielikumalt defineerinud. Täna peame lubama tema mõtetel selle teema kohta oma mõistusesse imbuda. Üks Pauluse paremaid määratlusi on Esimeses kirjas korintlastele 15:1−4. Päästva evangeeliumi aluseks on kahekordne fakt, et Jeesus suri meie pattude eest ja et Ta tõusis ülesse, et meie võiksime saada elu. Pelgalt Tema surm ei päästa. Surnud Päästjad ei aita kedagi. Seetõttu on Jeesuse ülestõusmine hea sõnumi juures ülioluline. See on mitmes mõttes keskne joon.
Kuid enne ülestõusmise tähtsuse edasist uurimist tuleb vaadata evangeeliumi teisi aspekte, pidades samas kogu aeg meeles, et ka need tuginevad Kristuse surma ja ülestõusmise alusele.
Paulus selgitab üksikasjalikult sõna „evangeelium“ taas Kirjas roomlastele 1:16, 17, kus ta teatab: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.““ Sellest kirjakohast on pärit väljend „õigus usu läbi“.
Teine kirjakoht, mis küll ei kasuta sõna „evangeelium“, tõstab kindlasti esile selle olemuse. „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu − ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt −, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Ef 2:8, 9)
Neid kirjakohti peame ikka ja jälle lugema ning mõtisklema nende tähenduse üle oma elus, pidades samas kogu aeg meeles, et evangeeliumi päästev vägi on rajatud Kristuse elu kahele olulisele tugipunktile, millest oleme sel aastal nii palju rääkinud – Tema surmale minu pattude pärast ja Tema ülestõusmisele, et minul võiks olla elu.
In English