Mõtted tänaseks
Sõna „kristlane“ ei ole Piiblis päris nimi. Sellegipoolest on see nimetus, mida ei tohiks sellest raamatust välja jätta. Tänapäeva maailmas nimetab end kristlaseks umbes kolm miljardit inimest. Paljude jaoks ei ole sellel suuremat tähtsust. Nad tahavad lihtsalt selgeks teha, et nad ei ole moslemid, budistid ega hindud, vaid usuvad, et on „midagi“. Nende vanemad ja vanavanemad olid kristlased ja järelikult on nemad ka. Kuid see ei tähenda, nagu nad oleks kunagi mõelnud, mida see sõna üldse tähendab.
Peaaegu kaks tuhat aastat tagasi oli esimene väike grupp inimesi, kes veendusid, et Jeesus oli rohkem kui lihtsalt tavaline inimene ja et oli tõsi, et kui Ta oli ristil surnud, ärkas Ta kolme päeva pärast üles, kuid sellel grupil ei olnud erilist nimetust. Aga siis võeti Süüria linnas Antiookias (tänapäeva Türgi aladel) kasutusele nimetus „kristlane“. Inimesed nägid erinevust Kristuse järelkäijate ja teiste linnakodanike vahel. Fakt, et need inimesed järgisid Jeesust Kristust, tegi neist eraldi ühiskonnaklassi.
Apostlite ajal oli nimetusel „kristlane“ sügav tähendus. See oli rohkem kui lihtsalt silt. See oli usutunnistus: ma ühendan oma elu Kristusega. Ma tunnistan Teda oma elu Issandaks. Tänapäeval on sõna „kristlane“ suure osa oma algsest tähendusest kaotanud. Selle mõistmine peaks innustama meid oma kristlikku identiteeti suurendusklaasi abil uurima. Kas me oleme ainult nime poolest kristlased? Kas meie kristlik identiteet on peamiselt traditsiooni ja kultuuri küsimus? Või oleme Antiooka elanike moodi tõelised Kristuse järelkäijad?
Minu palve
Issand, aita mul olla Sinu tegelik järelkäija, mitte ainult nime poolest, vaid kõiges, mida ma teen!
In English