Jumala armastus ja au on näha looduses

Avaldatud 10.8.2018, rubriik Päeva sõna

Mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Psalmid 8:4, 5

Meie hea taevane Isa soovib, et Tema lapsed usaldaksid Teda samamoodi nagu laps usaldab maiseid vanemaid. Kuid liiga sageli näeme, kuidas vaesed nõrgad surelikud laovad enda turjale muresid ja raskusi, mida Jumal ei ole neile kandmiseks määranud. Nad on asja vastupidi pööranud − nad otsivad kõigepealt maailma ja jätavad taevariigi teisejärguliseks. Kui hoolitsetakse isegi väikese varblase eest, kel pole arusaamist tulevastest vajadustest, siis miks ei peaks hoolitsetama Jumala näo järgi loodud inimeste eest? Nende aeg ja tähelepanu on aga kulutatud täielikult ajalikule.

Jumal on andnud meile kõik tõendid oma armastuse ja hoole kohta, aga kui sageli siiski ei märka me oma mitmesugustes õnnistustes jumalikku kätt. Iga meie olemuse võime, iga hingetõmme, iga mugavus, mida naudime − kõik tuleb Temalt. Iga kord, kui koguneme perekonna toidulaua ümber, et saada osa kehakinnitusest, peaksime meenutama, et see kõik on Jumala armastuse väljendus. Kas peaksime võtma vastu anni ja salgama Andjat? …

Kui Aadam ja Eeva asetati Eedeni aiakodusse, oli neil olemas kõik, mida heatahtlik Looja suutis nende mugavuse ja õnne suurendamiseks anda. Kuid nad riskisid Jumalale sõnakuulmatu olemisega ja seepärast aeti neid nende kaunist kodust välja. Siis ilmutati Jumala suurt armastust meie vastu ühes annis, Tema kallis Pojas. Kui meie esivanemad ei oleks andi vastu võtnud, oleks inimkond tänapäeval lootusetus viletsuses. Aga kui rõõmsalt tervitasid nad tõotust Messiast.

Kõigi eesõigus on võtta vastu Päästja, saada Jumala lapseks, kuningliku perekonna liikmeks, ja istuda viimaks Jumala paremal käel. Missugune armastus, missugune imepärane armastus see on! Johannes kutsub meid üles seda vaatama: „Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.“ [1. Johannese 3:1]

Vaatamata needusele, mis anti maale, et see kasvataks kibuvitsu ja ohakaid, on ohakatel õied. See maailm ei ole üksnes häda ja viletsus. Meie ees on uurimiseks avatud Jumala võrratu looduse raamat ning sellest saame veel ülevama arusaamise Tema suurusest ning ületamatust armastusest ja aust. − The Review and Herald, 27. oktoober 1885.

Jaga Facebookis