Mõtted tänaseks
Sageli ütleme laste kohta: „Käbi ei kuku kännust kaugele.“ Sellega mõtleme, et lapsed sarnanevad oma vanematega mitmes mõttes. Võib öelda, et see kehtis ka Atalja kohta. Ta oli julma, armutu kuningas Ahabi tütar ning oma halastamatuses oli ta peaaegu isaga võrdne. Oma positsiooni kindlustada üritades alustas ta valitsemist sellega, et „hävitas kogu Juuda koja kuningliku soo“ (2. Aja 22:10). Atalja valitses kuus aastat, enne kui tuli tema kord vandenõu ohvriks langeda. Kui ta kavatses kogu kuningliku perekonna tappa, ei olnud ta piisavalt hoolikas. Joas, kes oli alles laps, oli pääsenud. Preester Joojada varjas teda ning kui Joas oli seitsmeaastane, tõi Joojada ta avalikkuse ette ja kuulutas kuningaks. Hulga aastaid tegutses Joojada tema asevalitsejana.
Aga kas on väide „käbi ei kuku kännust kaugele“ adekvaatne selgitus Atalja käitumisele? Kas julmust põhjustasid tema geenid või mõjutas tema iseloomu rängalt keskkond, milles ta kasvas? Tema puhul oli see viimane tõenäolisem. Seda leiame endas ja meid ümbritsevates inimestes. Kuid see ei saa kunagi olla vettpidav vabandust, sest ükskõik kui tugev on selle keskkonna mõju, milles kasvame, või missugused on meie eeskujud, lõppkokkuvõttes otsustab meie elu suuna meie enda vaba tahe. Atalja ei olnud ette määratud julm olema. See oli tema enda valik. Tema lõplik saatus on mõjus hoiatus igaühele, kes tema lugu loeb.
Minu palve
Armuline Jumal, anna mulle jõudu teha häid valikuid ja mitte tuua ettekäändeks teiste halba mõju!
In English