Võitlus tõepoolest!

Avaldatud 9.5.2019, rubriik Päeva sõna

… kui … tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad − ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik. 2. Kiri korintlastele 6:8−10

Üks kõige liigutavamaid lugusid Ellen White’i elus on ka ideaalne näide tõsiasjast, et tõepoolest toimub suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel iga hinge pärast, eriti sellise sihikindlalt Jumalale pühendunud inimese pärast nagu Ellen White.

1857. aastal ehitasid White’id viimaks teiste usklike abiga omale kodu. Proua White oli väga õnnelik. Päeva esimese pooltunni töötas ta aias koos oma väikeste poegadega. Seejärel kirjutas kogu hommiku ning pärastlõunal oli koduperenaine − õmbles, parandas, kudus, tegi aiatööd jne.

Kuid siis, 1858. aastal tabas Ellen White’i kolmas kord elus halvatushoog, mille kirjeldus kõlab väga sedamoodi sellele, mida tänapäeval nimetame insuldiks. Ta oli mitu nädalat haige, ta suutis end vaevu liigutada, kuid ta ei tundnud käesurvet ega pähe valatud külma vett. Ta arvas, et sureb.

Saatan soovis ta vaigistada.

Jumal soovis, et ta tunnistaks Tema väest.

Arva ära, kumb võitis.

Kui Ellen White’i mõistus selgines, võttis ta paberi ja sulepea ning hakkas kirjutama raamatut „Suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel“ (kõige varajasemat ja lühemat versiooni). Alguses oli ta nii nõrk, et suutis päevas kirjutada ainult ühe lehekülje ja pidi siis kolm päeva puhkama, et järgmise lehekülje jaoks jõudu koguda. Selleks ajaks, kui 219-leheküljeline raamat sai kirjutatud, oli ta terve.

Need, kes väitsid, et see kõik on tema kujutlusvõime või eksitus, oleks pidanud pöörama rohkem tähelepanu sellistele lugudele, mis näitavad selgelt Jumala väge. Veelgi parem oleks olnud, kui need, kellel oli kalduvus kritiseerida, oleksid pööranud tähelepanu oma elule, oma probleemidele ja vigadele, oma usule ja suhtele Jumalaga, kui see üldse olemas oli.

Kannatlik Jumal, kas ma olen nii pühendunud? Kas mina annaksin sarnases olukorras alla? Või vastupidiselt keelduksin nõrkusel alistumast, eiraksin oma vajadust puhata ja sunniksin end töönarkomaaniks? Hoia mind tasakaalus, hoia mind palves ja hoia mind selles, mis on Sinu tahe minu jaoks!

Jaga Facebookis