Kõigist inimestest, kes planeedil Maa elavad, on veidi enam kui pool monoteistid, see tähendab, nad kummardavad ainult üht jumalat. Enamus neist kuuluvad kolme suurde Aabrahamist pärinevasse usku – judaismi, islamisse ja kristlusesse. Varsti pärast seda, kui Mooses meenutas Iisraeli lastele kümmet käsku, kuulutas ta Jumala ainulisust: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5. Moosese 6:4, 5)
Sel põhjusel ei tunnusta juudid ja moslemid sageli kristlaste väidet, et nad on monoteistid. „Te kummardate rohkem kui üht Jumalat!“ rõhutavad nad. Segadus on arusaadav: kui on ainult üks Jumal − ja Pühakiri kinnitab, et nii see on −, kuidas saame siis rääkida kolmest isikust, Isast, Pojast ja Pühast Vaimust?
Piibli esimene peatükk annab selle mõistmiseks võtme. Kuigi tundub olevat selge, et ainus tõeline Jumal lõi taevad ja maa, räägib seesama Jumal endast mitmuses: „Tehkem inimesed meie sarnaseks.“
Meist ei saa rääkida, kui pole vähemalt kahte inimest!
Kuidas saab siis olla üks Jumal, aga rohkem kui üks isik? Selle küsimuse üle on kristlased pead murdnud sadu aastaid, aga mida enam Jumalat tundma õppida, seda loogilisemaks see muutub. Piibel teatab, et Jumal on armastus (1. Johannese 4:8) ja et Ta on eksisteerinud „igavesest igavesti“ (Psalmid 90:2). Jumal on ka muutmatu (Malaki 3:6).
Kui tõeline armastus on täiesti omakasupüüdmatu omadus, mis keskendub teistele, ja armastus on Jumala põhiolemus, siis kuidas sai Ta olla armastus enne, kui keegi teine eksisteeris? Jeesus selgitab: „Isa armastab Poega.“ (Johannese 3:35) Jumala armastus on nii täielik ja täiuslik, et selleks on vaja rohkem kui üht isikut, õigupoolest tundub, et vaja on lausa kolme. Lähim inimanaloogia võib olla abielu, kus kaks inimest „on üks liha“ (1. Moosese 2:24) Üks abielu, üks jagamatu perekond, aga kaks inimest.
Mõtle, mida see meie jaoks tähendab: kui me oleme loodud Jumala näo järgi, ei saa me olla täielikult inimesed, me ei saa olla kõike seda, mida Jumal kavandas, enne, kui ka meie õpime omakasupüüdmatult armastama.
In English