Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud. Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba. Sa võlvid oma ülemad toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel. Psalmid 104:1−3
Oleme juba rääkinud sellest, et Jumal hoolib maast, aga ehk tasub heita veel üks pilk. Me teame, et maa ja loodolevused sellel on meie hoolde antud. Me teame, et Jeesus jälgib, kuidas me seda ülesannet täidame. Me teame, et kui Ta tuleb tagasi, siis seisavad need, kes on maad hävitanud, Tema kohtu ees ja annavad seletust.
Kas oleks abi, kui mõtleksime maast kui Jumala „teisest kodust“? Kui on tõsi, et inimkätega ehitatud hoone ei mahuta Jumalat (ega isegi Tema väikest sõrme) ja kui on tõsi ka see, et me elame ja liigume ja oleme Temas, siis on tõsi ka see, et Ta käib koos meiega maa peal. See tähtsusetu, et mitte öelda vastuhakkaja, väike planeet on Jumala sõnul Tema jalgealune järi.
Ka Jeesus nimetas maad Jumala jalgealuseks järiks Matteuse 5:34, 35: „Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon, ega maa juures, sest see on tema jalgealune järg.“
Seda võib võtta kahte moodi. 1. Maa on Jumala jalge all ja seepärast pole eriti tähtis. Kuid see ei ole nii, sest Ta andis oma ainsa Poja, et seda lunastada! 2. Maiste kuningate armastatud lapsed on mõnikord liibunud oma isa põlvede vastu madalatel põlvepatjadel või jalajäril.
Kuidas mõjuks see meie suhtumisele sellesse kaunisse, hääbuvasse maailma, kui me tõesti aravaksime, et liibume selle peal Looja põlvede vastu? Mis siis, kui kujutaksime Teda tõepoolest ette päikesevalgusega riietatuna või taevasse telki püstitamas ja ookeani sügavuste peale oma paleed ehitamas? Mõistagi peame olema ettevaatlikud, et me ei peaks siis päikesevalgust, taevast ega merd ennast pühaks!
Kuid me oleksime Tema ligiolu suhtes valvel. Ja see ligiolu on püha.
Hoolitsegem oma Isa jalajäri eest paremini!
Abba, Jumal Isa, mulle meeldib mõte Sinu põlvede vastu liibumisest, võib-olla selleks, et oma palved Sulle tuua või rääkida oma päevast väiksel jalajäril Sinu kõrval. Aita mul näha seda ilu, mille Sa oled teinud, kuid mitte iialgi seda austada, vaid kummardada ja austada Sind ning suhtuda lugupidavalt ja hoolivalt sellesse ainsasse maailma, mille Sa meile oled andnud!
In English