Maailmast lahtiütlemine

Avaldatud 7.3.2021, rubriik Päeva sõna

Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas − lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus −, ei ole Isast, vaid maailmast. 1. Johannese 2:15, 16

Martin oli käinud mitu nädalat evangeelsetel koosolekutel. Evangelist Ron oli rõõmus, kui leidis nädalavahetusel tagastatud otsusekaartide hulgast ühe ristimissoovi. Esmaspäeva õhtul oli ta Martini kodus.

Hea evangelistina hakkas ta Martinile tutvustama ristimistõotust, et olla kindel, et ta saab aru, mida tähendab kogudusega ühinemine. Kui nad jõudsid kolmanda tõotuseni, kus on öeldud: „Ma ütlen lahti selle maailma patustest viisidest“, jäi Martin kõhklema. „Oh ei,“ mõtles Ron. „Tema elus on mingi takistus, millega ta ei taha tegeleda.“

„Ma ei ole kindel, et saan seda öelda,“ protestis Martin. Ron võpatas, kartes kõige hullemat „Sest kuidas ma saan lahti öelda maailmast, kui Jeesus suri selle eest?“

See oli väga hea küsimus. Kui kristlased ütlevad, et nad „ütlevad maailmast lahti“, siis ei mõtle nad inimesi, kes elavad planeedil Maa. Piibel viitab ilmalikule mõtteviisile, mis on hoidnud inimesi Looja vastu mässamas, ning patu valusaid tagajärgi, mis on vaevanud meid pattulangemisest alates. Ei ole kahtlust, et valu ja kannatused, mida Jeesus nägi oma avaliku teenistuse aastate jooksul, murdsid Tema südame. Kuidas oleks saanud armastav Looja tunda mingitki armastust patu laastavate tagajärgede vastu? Ja kes võiks armastada suhtumist, mis naelutas Jumala Poja ristile?

Maailma vihkamine ei ole sama mis maise vihkamine. Jeesus ei nautinud Ketsemanis mõtet meie patu tagajärgede kandmisest. „Kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!“ palvetas Ta (Matteuse 26:39). Mõni tund hiljem valdas Teda kaastunde nende vastu, kes olid Ta risti löönud: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Luuka 23:34)

Peaaegu võimatu on seista risti jalamil, näha hämmastavat armastust ja mitte hakata vihkama neid asju, mis põhjustasid selle kohutava hetke, mil nõudsime Kristuse surma. See on maailma vihkamine. Kui me hakkame siis armastama Jumalat, kes andis oma elu meie eest, ja meie süda saab Tema omaga järjest sarnasemaks, leiame, et meid tõmbab vastupandamatult patuste poole, kes peavad veel nägema Jeesust, keda meie tunneme.

Jaga Facebookis