Lunastatud kogukonna soe süda

Avaldatud 6.11.2017, rubriik Päeva sõna

Siis avanesid neil silmad ja nad tundsid ta ära. Ja tema kadus nende silmist. Ja nad ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?“ Ja nad tõusid ning pöördusid selsamal tunnil tagasi Jeruusalemma ning leidsid koos olevat need üksteist ja nende kaaslased, kes ütlesid: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.“ Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud. Luuka 24:31−35

Nende silmad olid avanenud! Äkki tundus kõik loogiline. Nüüd nad teadsid, miks olid nad tundnud südames tuld hõõgumas, kui olid kaks tundi rännanud koos „võõraga“, kes oli neile kõike selgitanud.

Kui nad olid alustanud seda kümnekilomeetrist teekond Emmausesse, oli olnud juba hilja, ja kui nad kohale jõudsid, oli päev „juba veeremas“ (salm 29). Ja ka söömine oli aega võtnud.

Aga nad unustasid selle kõik, kui nende silmad avanesid ning nad mõistsid evangeeliumilugu ja Kristuse surma ja ülestõusmise tähendust. Nüüd ei jäänud neil muud üle, kui hilisest tunnist hoolimata minna tagasi Jeruusalemma ja rääkida head uudist Jeesusest.

Ent tagasitee polnud sugugi leinameeleolus kõmpimine nagu varasem teekond. Nüüd puudutasid nende jalad vaevalt maad, kui nad kiirustasid tagasi sellesse ülemisse tuppa, kus jüngrid olid end varjanud, kurvastanud ja haletsenud. Nad olid leidnud Jeesuse ja suutsid vaevu oodata, et seda teistega jagada. Kujutan ette, et nad võisid selle kümnekilomeetrise tee läbida vabalt tunni ajaga või kiire­minigi. Ja nad polnud üldse väsinud. Kõik see oli kadunud koos meeleheitega. Nende silmad olid avanenud! Nüüd, mil nad olid avastanud tõe, oli nende ainus soov see teistele viia.

Nii juhtub igaühega, kes avastab tõeliselt Jeesuse. Kristluse olemuses on kaks tuhat aastat olnud elevus, tunnistamine ja kogukonnas jagamine. Kristlus ei ole eraklik kogemus, see on kogukondlik. See on rõõmustamine koos teistega, kelle silmad on samuti avanenud. Ja see on ülestõusnud Päästja sõnumi viimine nendele, kes on veel pimedad ja vajavad lootust.

Meie tänane kirjakoht lõpeb märkusega Peetruse kohta. Jeesus oli astunud oma teelt kõrvale, et lohutada seda meest, kes oli rajalt eksinud. Pühakiri mainib eriliselt, et Jeesus avas ka langenud jüngrite silmad.

See on armastus! See on arm! See ongi see, mida tähendab kristlik usk – Jeesus tuleb otsima ja päästma kadunut (Lk 19:10). See on tõeline lunastus!

Jaga Facebookis