Paljud Jumala rahva hulgast on maailma meelsusega nüristatud ja salgavad oma tegudega usku. Nad edendavad armastust raha, majade ja maatükkide vastu, kuni see neelab endasse mõistuse ja olemuse jõu ning tõrjub välja armastuse Looja vastu ja inimeste vastu, kelle eest Kristus suri. Selle maailma jumal on nende silmad pimestanud. Igavesed huvid jäävad teisejärguliseks, aju, luid ja lihaseid koormatakse viimase piirini, et suurendada ilmalikku omandit. Kogu see murede ja koormate kuhjamine rikub otseselt Kristuse käsku, kes ütles: „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad!“
Nad unustavad, et Ta ütles ka: „Koguge endile aardeid taevasse!“ [Matteuse 6:19, 20], ja et nii toimides tegutsevad nad enda huvides, sest taevasse kogutud varandus on turvalises kohas, sinna ei pääse ükski varas ja koid ei saa seda rikkuda. Aga nende varandus on maa peal ja nende kiindumus on nende varanduse küljes.
Kõrbes puutus Kristus kokku ühe olulisema kiusatusega, mis ründab inimkonda. Seal kohtus Ta üksinda kavala ja osava vaenlasega ja võitis teda. Esimene suur kiusatus oli isu, teine jultumus ja kolmas maailma armastus. Kristusele pakuti maailma troone ja kuningriike ning nende au. Saatan tuli ilmaliku au, jõukuse ja elu naudingutega ning esitles neid kõige kütkestavamas valguses, et meelitada ja eksitada. „Selle kõik,“ ütles ta Kristusele, „ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.“ [Matteuse 4:9] Kuid Kristus tõrjus kavala vaenlase tagasi ja väljus sellest võitjana. …
Kristuse eeskuju on meie ees. Ta võitis Saatana ning näitas meile, et ka meie võime võita. Kristus astus Saatanale vastu Pühakirjaga. Ta oleks võinud toetuda oma jumalikule väele ja kasutada oma sõnu, kuid Ta ütles: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ [Matteuse 4:4] Kui kristlane uuriks ja järgiks Pühakirja, saaks ta jõu kavala vaenlasega kohtumiseks, kuid Jumala Sõna jäetakse hooletusse ning tagajärjeks on häving ja lüüasaamine. − „Counsels on Stewardship“, lk 209, 210.
In English