Aukartuses Tema ees

Avaldatud 5.8.2019, rubriik Päeva sõna

Taevad tunnistavad su imetegusid, Issand, ja sinu ustavust pühade koguduses. Sest kes on pilvedes Issanda taoline? Kes on Issanda sarnane Jumala laste seas? Jumal on kohutav pühade salajases kogus, ja ta on kardetav üle kõikide, kes teda ümbritsevad. Issand, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Issand? Ja sinu ustavus on sinu ümber. Psalmid 89:6−9

Hingamispäevakäsu sisse kalliskivina peidetud väärtustest on üks kõige selgematest kummardamine. Meie kui adventistide üks lemmiktekste on Ilmutuse 14:6−13, kolme ingli kuulutus, ja see keerleb kummardamise ümber. Õigupoolest viidatakse otse neljandale käsule ja räägitakse Temast, kes tegi taeva, maa ja mere.

Oleme rääkinud palju suhtest Jumalaga – kuidas muuta see lähedaseks ja isiklikuks ning inimese enda jaoks tähendusrikkaks. Me ütleme, et Ta on meie sõber, ning iga päeva pühendustekst lõpeb lühikese palvega, mis keskendub sellel leheküljel olnud põhimõttele. Me ütleme, et Jeesus käib meie kõrval (Püha Vaimu kaudu) iga päev ja mitte miski, mis puudutab meid, ei ole Tema jaoks nii väike, et Ta sellest ei hooliks.

Kõik see on õige ja jumalakartliku elu elamiseks väga oluline. Kuid sama tõsi on ka see, et kui me äkitselt näeksime Jumalat oma ihusilmaga, oleks kõige tõenäolisemalt meie esimene reaktsioon hirmuga sarnanev aukartus. Asi ei ole selles, nagu tunneks me Jumala ees hirmu (vähemalt ma loodan, et sa ei tunne!), Ta lihtsalt on nii suur! Nii võimas, vägev ja aukartust äratav ning meie jaoks kujuteldamatu.

Kõik inglid, kes on inimestele ilmunud ingli kujul, mitte inimesena, on pidanud enne kõike muud ütlema: „Ära karda!“ Kõigest ingli, meiesarnase loodud olevuse nägemine, on kohutav. Ja selles 89. psalmi tekstis on öeldud, et ka nemad, kes ümbritsevad Jumalat, tunnevad Tema ees aukartust! Nii et kujuta seda ette – tegelikult ei saa sa sellega hakkama, aga tore on üritada!

Kui süda hakkab aru saama, mida tähendab asetada Jumal igal hetkel keskpunkti, tuleb kummardamine tema jaoks loomulikult. See ei tähenda teatud kindlat laulu või palvet, teatud kindlat vaikust või heli. See ei tähenda teatud kindlat kehaasendit, kuigi tõenäoliselt oleks meie esimene instinkt Jumalat nähes füüsiliselt kummardada.

See tähendab südant liigutavat Jumala suuruse ja enda väiksuse tajumist. See tähendab alandlikkust ning pärani silmi ja suud, mis on unustanud lihtsadki religioossed väljendid. Piiblis nimetatakse seda sageli kartuseks või hirmuks ning need on tõepoolest seotud. Armastav suhe Jumalaga ei ole täis hirmu, vaid on sügavalt aupaklik. Me võime teda enesestmõistetavalt võtta ainult seni, kuni juhtub midagi, mis meenutab meile, et kristlase vastus on kummardamine.

Inglihulkade Jumal, ma soovin, et saaksin piiluda sisse taevaväravate vahelt ja heita kas või põgusa pilgu Sinule. Säästa mind familiaarsusest, mis toob kaasa põlguse, kuid ka aukartusest või hirmust, mis hoiab Sinust kaugel! Sa oled mu Sõber.

Jaga Facebookis