Ülemkarjane Jeesus tunneb iga lammast

Avaldatud 1.12.2018, rubriik Päeva sõna

Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. Luuka 15:7

Vaimulik peab olema karjane. Meie Lunastajat nimetati Ülemkarjaseks. Apostel kirjutab: „Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi.“ [Kiri heebrealastele 13:20, 21] Ükskõik kui madalad või kõrged võime olla, ükskõik kas oleme viletsuse varjus või heaolu päikesepaistes, me oleme Tema lambad, Tema karjamaa kari ning Ülemkarjase hoole all.

Kuid Ülemkarjasel on alamkarjased, kellele Ta on andnud ülesande oma lammaste ja tallede eest hoolitseda. Suur karjane ei kaota oma hoole alt kedagi ega ole kunagi ükskõikne isegi oma karja kõige nõrgema suhtes. Kaunis tähendamissõna, mille Kristuse rääkis ühest kadunud lambast ja karjasest, kes jättis üheksakümmend üheksa maha, et otsida kadunut, illustreerib suure Karjase hoolitsust. Ta ei vaadanud hooletult taras asuvaid lambaid ega ütelnud: „Mul on üheksakümmend üheksa lammast. Liiga tülikas oleks minna üht eksinut otsima. Tulgu ise tagasi, siis teen lambatara värava lahti ja lasen ta sisse, aga ma ei saa talle järele minna.“

Ei, sest sama kiiresti kui lammas eksib, jõuab karjase näole kurbus ja mure. Ta loeb karja üha uuesti üle ning kui ta on kindel, et üks lammas on kadunud, ei viivita ta sugugi. Ta jätab üheksakümmend üheksa lammast tarasse ning kuigi öö on pime ja tormine, tee ohtlik ja ebameeldiv, otsing pikk ja tüütav, ta ei väsi ega tüdi, kuni leiab kadunu.

Aga kas karjane käitub ükskõikselt siis, kui lammas on leitud? Kas ta hüüab lammast ja käsib eksinul end järgida? Kas ta ähvardab ja lööb teda või ajab enda ees ja paneb oma kibeduse, ebamugavuse ja mure tema arvele? Ei, ta tõstab väsinud, kurnatud, eksinud lamba oma õlgadele ning naaseb karja juurde rõõmsa tänulikkusega, et tema otsing ei olnud asjatu. Tänulikkus väljendub meloodilistes rõõmulauludes ja taevased koorid vastavad karjase rõõmuhäälele.

Kui kadunu on leitud, ühinevad taevas ja maa rõõmu ja tänu tundes. ... Jeesus ütleb: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.“ [Johannese 10:14] Samamoodi nagu maised karjased tunnevad oma lambaid, tunneb Ülemkarjane oma karja, mis on üle kogu maailma laiali puistatud. − The Review and Herald, 23. august 1892.

Jaga Facebookis