„Meil on eestkostja.“ Siin on sama mõte, mis eilses kirjakohas, kus on öeldud, et Jeesus elab aina selleks, et paluda nende eest, kes Tema juurde tulevad (Hb 7:25). Need kaks salmi räägivad põhimõtteliselt ühest asjast: et meie vahemees on meie eestkostja.
Kuid 1. Johannese kirjas leiame Kirja heebrealastele 7:25 vahemehe tähenduse laienduse ja täienduse. 1. Johannese 2:1 kontekst koos väitega, et Jeesus on meie eestkostja, on patuprobleem. Samas salmis öeldakse, et see pole Jumala tahe, et me patustame.
Kõik see on hea ja ilus. Aga Johannes, nagu ülejäänud Piibli autoridki, teab, et kõik inimesed teevad pattu, hoolimata oma headest kavatsustest ja Jumala ideaalist. Sellepärast kirjutas ta mõne salmi eest: „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.“ (1Jh 1:8) Samasugune otsekohesus on salmis 10: „Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud“, siis me teeme tema [Jumala] valetajaks ja tema sõna ei ole meis.“ Need salmid ümbritsevad salmi 9, kus on selgelt öeldud: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“
Johannes on realist. Ta ei aja inimese patususe teemal ümbernurgajuttu. Patu tõe tunnistamine on parem viis kui patu salgamine.
Selles kontekstis on Johannese sõnad patuste eestkostja kohta Isa juures. See kontekst aitab meil mõista Jeesuse eestkostmise ehk vahemehetööd. Kui patused tulevad Püha Vaimu veenva mõju all patte kahetsevate ja meelt parandavate palvetega julgelt Jumala trooni ette, siis ülestõusnud võitja Jeesus ütleb Jumalale, et nad on Teda usus vastu võtnud. Sel hetkel andestavad Tema ja veel innukam Isa kahetsevale patusele Kristuse ristil toodud lepitusohvri alusel (1Jh 2:2).
Meil on eestkostja! Ta on võimeline! Me võime tulla julgelt trooni ette. Ja me lahkume Jumala juurest andeks saanult ja puhastatult. Aamen!
In English